teisipäev, 7. oktoober 2014

Kas ma olen ainuke, kellel.... kummitab?

Lubasin kunagi suure suuga ühes blogis, et kirjutan ka kohe... kummituste teemal. Noh, ei kirjutanud ikka küll. Nii umbes 156 230 asja tuli vahepeal ette ja nii see sinna unustustehõlma jäigi.
Olgu öeldud, et jah - mina, Hanna Tagen, usun mingisugusel määral igasugusesse ülemoomulikku. Põnev ju!? No tegelikult on sellele kõvasti kaasa aidanud ka minu mustmiljon kogemust või hea ettekujutlusvõime - your pick.

Näiteks käisime me kunagi ühes majakeses Otepääl, mis kuulus meie tuttavale. Ema ja tema tolleaegne mees magasid ühes magamistoas, ja mina jäin elutuppa. Seal oli küll olemas veel kaks magamistuba, aga need olid nii eraldi, ja kõledad, et eelistasin elutoa lahtikäivat diivanit. Ja nii ma siis seal magasin. ''Magasin'' on küll vale sõna, sest tegelikult ma värisesin kabuhirmus terve see öö oma teki all, sest kusagilt mängis mingi muusika. See ei olnud heli, vaid konkreetne lugu, mis kordus ja kordus ja kordus, kuni ühel hetkel ma lihtsalt kustusin läbi hirmu ja väsimuse ära. Kui ma hommikul üles ärkasin, ja seda emale ja ta mehele rääkisin, siis nad ütlesid, et seal majas elas kunagi üks pillimees, kes mängis lõõtsa - JA SURI SEAL MAJAS.
Teiseks töötasin ma paar aastat tagasi ühes vanalinna ööklubis, mis asus keldris. Ükskord, kui ma olin just tööle jõudnud, hakkasin ma läbi baari taharuumidesse minema. See oli kelder, ja tegemist oli ainult lambivalgusega. Iga kord, kui ma sealt uksest läbi läksin, siis paistis selgelt minu siluett vastasseina uksele. Juuksed, keha, kogu kupatus ühesõnaga. Seekord aga jäin ma ehmatusest uksele seisma, sest minu silueti kõrval oli üks minust päris palju pikem, mehe siluett - lühikesed juuksed, sale. Ma ei osanud mitte midagi muud teha, kui lihtsalt korraks karjuda ''KAO MINEMA'', ja läksin taharuumidesse. Tundus, et aitas :D.
Teine juhtum seal klubis oli vahetult peale aastavahetuspidu, ehk siis 1. jaanuaril. Meil oli eelmine õhtu kõva pidu olnud, ja olin ka ise tööl olnud tol ööl. Järgmisel päeval tulin vägagi hea tujuga tööle. Sättisin asju korda, kui järsku kuulen baari kõrval olevast tualetist ukselingi häält. See kestis väga tükk aega, nagu oleks keegi kusagil ukse tagasi kinni olnud, ja üritanud lingiga lärmi teha. Kusjuures sel hetkel arvasin ma auaslt öeldes, et äkki jäi mingi tüüp eelmisel õhtul vetsu kinni, ja üritab ennast nüüd sealt lahti murda. Niisiis võtsin oma telefoni, võtmed ja panin padavai teisele korrusele ajama. Kujutate ette eksole.. minu vaimusilmas oli seal ukse taga mingi tulivihane vend, kes on arvatavasti ka mingi laksu all ja kui ta sealt välja peaks pääsema, siis haarab ta kusagilt õhust kuvalda, ja jookseb mind killima. Jumala tõsine värk! Igatahes sain ma lõpuks peale pikka üritust omanikud kätte, need tulid sinna, ja tegid tualeti ukse lahti - see oli tühi. Üldsegi ei olnud majas peale minu mitte kedagi.



Ja siis on muidugi meie praegune korter. Kui me siia nii neli aastat tagasi kolisime, siis toimus siin alatasa igasuguseid kentsakaid asju. Näiteks läks köögis olev raadio pidevalt iseenesest tööle, ja kui ma üksinda kodus olin, siis helistasin hirmuga emale, sest MINU TOA UKSE taga olid väga selged kõndimishääled. Nagu keegi oleks kontsakingadega kõndinud elutoast minu toani, sealt ema tuppa läinud ja sealt rõduni. Isegi rõdu ukse häält oli kuulda. Ja need hääled olid alati sama selged nagu päris elus ikka - hence the fear. Lisaks... minu ja ema tuba on kõrvuti, ja varem oli mu voodi peatsiga otse tema toa poole. Tol ajal oli tal veel vana lauarvuti otse voodi ääres, koos vana klaviatuuriga, mis tegi seda jube kõva ja kohmakat häält. Ta on siiamaani üpriski ööloom, ja ka siis oli ta alati tükk aega arvutis. See klaviatuuri klõbistamise hääl kostis minu tuppa nii kõvasti, et segas mul õhtuti lausa magama jäämist. Mitmel hommikul ärkasin ma vara selle peale üles, et jälle käib see klaviatuuri hääl, mis oli nii häiriv. Ühel hommikul viskas mul aga kopa ette, et ema nii vara peab ka seal arvuti taga trükkima, läksin siis juba kurjalt tema tuppa, ja minu silme ees ei olnud midagi muud, kui minu magav ema ja tema väljalülitatud arvuti. Go figure!
Üldiselt ma otseselt ''kummitusi''/kummitusi ei karda, aga ma kardan seda ehmatust, sest ehmatusest sa juba ei pääse. Ja see ehmatus on juba selline südari moodi ehmatus. Lõpuks aga sai see korter meile nii koduks, et ei teinud enam nendest häältest välja, ja nii nad kõik ka kadusid.
Kõik muutus nii umbes 2-3 nädalat tagasi, kui ma nägin ühte unenägu. Ma olen varem olnud unehalvatuses, ja tookord oli see minu jaoks nii traumeeriv kogemus, et olin pea kaks päeva šokeeritud. Paar nädalat tagasi nägin ma aga seda uuesti unes. Või tegelikult ei ole ma kindel, kas ma olin unehalvatuses või ma nägin unes, et mul oli unehalvatus, aga igatahes sain ma sellest seekord väga kergesti võitu. Ärkasin siis üles ja hakkasin kohe emale seletama, mis õudsat unenägu ma nägin - inimesed olid lihtsalt meie kodus, ja nad ei läinud ära. Mäletan täpselt, et seisin emaga koos köögis, ja mina olin näoga elutoa tugitooli poole, kui järsku vaatasin jutu sees emast mööda, ja elutoa tugitoolidel istusid kolm võhivõõrast inimest. Mis tähendas siis, et ma ei ärganud tookord veel ''päris'' üles, vaid ärkasin vaid uude une levelisse. Ma sain kogu oma unenäo vältel aru, et tegemist on unenäoga (noh, muidugi teises staadiumis alles peale nende tüüpide nägemist). Haarasin õudusest ema käest ja tirisin teda eemale, kui järsku istusid need kolm inimest juba seal samas, meie kõrval, söögilaua taga. Nad olid muidu täiesti omaette, ja ema neid ei näinud. Aga kuna ema on alati hullult uskunud sellisesse maailma, siis ta uskus ka unenäos, et kui Mina juba näen neid no jusiis nad seal ka on, ja üritas nendega suhelda. Mingil hetkel ma neelasin oma hirmu alla ja hakkasin nendega rääkima. Ma ei mäleta, mis nad mulle rääkisid, aga midagi nad kurtsid, ja peale seda nad lihtsalt haihtusid. Tundsin ennast juba kergendatult, kui järsku nägin elutoas ühte pisikest, nii 7-aastast tüdrukukest mängimas. Tal oli roosa kleit seljas ja ta tantsis koos oma nukuga. Hakkasin siis ka koos temaga tantsima, sest noh... suur midagi muud pähe ei tulnud. Mingil hetkel ilmus tema isa ka kusagilt, ja siis hakkasin ma hoopis temaga tantsima. Kuna see oli unenägu, siis mõtlesin ma, et what the hell - tavaline tantsimine on ju niii mainstream... õhus saab ju ka tantsida!? Mis tuletab mulle meelde, et Smilers'il oli ka vist mingi laul ''Tantsin sinuga taevas, ainult tähed jalge all..'' :D. Ühesõnaga läksid varsti need tüübensid ka ära.
Kui ma järgmine hommik üles ärkasin, siis tõusin krapsi püsti, ja istusin hetkeks oma voodiserval (seljaga toa poole) ja kui mul siis see unenägu meelde tuli, siis ei julgenud ma ennast ümber ka pöörata mitte. Isegi toaust ei julgenud lahti teha, aga kooli oli ju vaja minna. Lõpuks suure hädaga sain ennast liikuma.
Oleks see siis selline tavaline unenägu olnud, aga see ei olnud üldse unenäo moodi - see oli nii reaalne, nagu ma mõtleksin eilse päeva peale. Ja seda siiamaani, kuigi unenägu oli ise mitu nädalat tagasi.
Ühesõnaga läks mu ema jälle Belgiasse, ja nii jäin ma korterisse kaheks nädalaks üksi. Ta aegajalt käib ikka seal. Nii iga kuu või üle kuu. Üldiselt ma pole seda korterit kunagi kartnud. Siin on lihtsalt kuidagi hea aura olnud. Eelmises kohas käisin ma õhtuti haamer käes ringi, kuna ma lihtsalt kartsin seal majas pimedat. True story I tell you! Nüüd on aga see kõik täiesti pea peale pööratud. Ma pole see kaks nädakat, kui ema ära oli, õhtuti isegi toast välja julgenud minna. Mul on lihtsalt koguaeg tunne, nagu keegi oleks siin. Ja see kõik algas sellest unenäost. Isegi tualetti lähen suure hädaga. Haamrit pole veel haaranud, aga jube on sellegipoolest.



Sajaruudusel korteril on päris raske niimoodi ka silma peal hoida, et mingid lambi vennad vahepeal mu elutuba kasutada ei suvatseks.

Ja tegelikult olen ma täiesti teadlik, et maja teeb hääli ja külmkapid teevad hääli jnejne. Ja praegu ma arvan isegi rohkem, et tänu sellele unenäole töötab mu ettekujutlusvõime ka tugevalt kaasa, aga no ausõna - creepy on sellegipoolest. Call me crazy, if you want! Or actually.. please don't! :D

reede, 3. oktoober 2014

Õelad kommentaarid ehk they see me rollin they hatin.

Inimesed on nii kohutavalt õelad. Või noh - osad neist. Ma olen millegipärast viimasel ajal nii selgesti pannud tähele, et kui ma ühel hetkel satun kohutavate inimeste peale, siis järgmisel hetkel tuleb mängu keegi imeline. Aga need vahed on kahjuks (või õnneks) nii drastilised.
Näiteks need inimesed, kes on võtnud oma elu mõtteks kellegi teise elu halvemaks teha - jah, ma mõtlen siinkohal igasuguseid vastikuid kommenteerijaid ja muid tegelasi. Ausõna. Kui inimesele ikka üldse ei meeldi miskit, siis miks üldse vaevuda kommenteerima? Eile kommenteeriti mind näiteks a'la sellise tekstiga, et küll mu postitus on ikka sisutühi, nagu mul poleks millestki kirjutada, ja arvatavasti üldsegi pastakast väljaimetud. Lisaks kõigele sellele arvas, et ta on mingi jumalik blogipolitsei, sest tuleb välja, et ma ei tohi omaenda blogis kasutada selliseid sõnu nagu heaks arvan, vaid esmalt tuleks konsulteerida selle auväärse Anonüümsega - järgmine kord tean siis. Esiteks... ma pean oma blogi täpselt nii, et kui tahan kirjutada siis kirjutan, ja kui pole aega või jaksu, siis ei kirjuta. Ehk siis pastakast ma midagi välja ei ime. Teiseks - ma kirjutan tegelikult paljude teiste blogidega võrreldes vägagi sisukaid postitusi, kuid kohe kindlasti ei leia ma, et peaksin seda iga jumala kord tegema. For real - siis ei viitsiks ma ISEGI enda blogi lugeda. Kõik peab olema balansis. Ja kohati viskab ikka koblaka ette küll. Kui Mallukas peaks kirjutama, et ta ei jõua oma koduga tegeleda, siis kommenteerib mustmiljon inimest ''I feel you, Girl! Know exactly what you mean..'', aga kui mina julgen miskit peale tuumafüüsika kirjutada, siis ''tundub, et mul pole millestki kirjutada''. Olgu.. ma ei ole Mallukas, but still. Südames ju ikka olen :D.
Mind isegi ei häiri see, et osadele inimestele mu blogi ei meeldi - tough life. Ma ise ei meeldi ka osadele inimestele, aga kuidagi peab ometi edasi elama, või mis!?. Aga kui mõelda, et need inimesed, kellele ma ei meeldi, tuleksid mulle lihtsalt tänaval vastu ja hakkaksid sappi pritsima, siis ega see mul ikka tuju paremaks küll ei teeks, eksole!? Vastupidi käivad need asjad. Ehk siis ma ei saa ka nendest kommentaatoritest aru - kas nad on tõesti lihtsalt nii halvad inimesed? Sest miks nad muuljuhul peaksid meelega tahtma kellegi tuju halvaks teha? Mul selle bloginahaga on nii kuidas on. See tähendab, et see veel kasvab. Alguses oli see mul muidugi eriti beebinahk, aga nüüd on juba natuke paksem. Siiski kui keegi kirjutab mulle, kui mõttetu mu blogi on, siis mu esimesed mõtted on, et ma peaksin oma blogi selsamal sekundil ära kustutama, ja end oma elupäevade lõpuni toaseinte vahele peitma. Õnneks läheb see nii 2-3 minutiga üle, ja siis haun juba uusi plaane, millega oma kommentaatoreid närvi ajada.
Asi pole isegi kokkuvõttes selles, et need kommentaarid Mind nii väga haavaksid. Ma mõtlen selle sama asja peale ka iga kord, kui ma näen mingis teises blogis neid õudseid kommentaare. Miks inimesed seda teevad? See on ju lihtsalt tobe ja ... mõttetu.
Sama hästi peaksid blogijad küsima kõigepealt oma lugejatelt/kommentaatoritelt nõu, millest nad kirjutada tohivad ja millist sõnavara nad kasutama peaksid. Mis oleks ei midagi muud kui complete nonsense, sest kui sa tahad millestki muust lugeda, siis kirjuta see enda blogisse. Mina kätt ette ei pane.
Ahsoo... ja kallis Anonüümne, kes sa mind eile kommenteerisid... kui sa mind veel päriselus kuuleksid, siis kukuksid sa ahastusest pikali, läheksid näost roheliseks ja üritaksid oma mütsi ära süüa, sest usu mind ma võin nendest sõnadest palju hullemaid sõnu sulle tutvustada. Pealegi oli kusagil ka mingi uuring, kus selgus, et inimesed kes vannuvad on rohkem ausamad... do your own math. 
Niisiis ''kohtusin'' ma eile selle halva poolega, aga nagu juba ka mainitud, ei jäänud tulemata ka see hea pool. Kohe sel samal õhtul tutvusin ma (küll neti kaudu) ühe teise blogijaga. Ja EI! - mitte nagu netisuhe (haha :D), vaid me lihtsalt sattusime rääkima, ja ta on täiesti imeline. Jällegi vaheldusid kaks vastandit: ''I don't wanna live on this planet anymore'' ja ''I just LOOOooVE people''. Eks elus peabki olema vastandeid, et me häid asju või inimesi paremini hinnata oskaksime, ja kohe kindlasti olen ma ka liiga dramaatiline, aga noh.. that's me. Take it or leave it. 

neljapäev, 2. oktoober 2014

Märgatud: TALLINN'as ja.... superhea pakkumine, millega SINA raha saad!!

See kuu läks mul ikka eriti blogivaeselt mööda. Kõigepealt oli loomulikult mu ülivõimas Aafrika reis, aga peale seda pole lihtsalt mahti olnud. Hell - ma ei jõua isegi koristada normaalselt kodus. Vaevu jõuan kooliasjadega ühele poole.
Nimelt hakkasin ma isaga uut firmat tegema, ja kui normaalne inimene tuleb koolist või töölt koju, siis enamustel päevadel ei jõua mul kool õieti veel läbigi saada, kui mu isa mind juba autoga kooli ees ei ootaks. Kui ma sealt lõpuks koju jõuan, tegelen ma tööasjadega ka veel kodus edasi, kuniks lõpuks ei anna enam kooliasju edasi lükata ja hakkan nendega tegelema. Noh, ja siis millalgi magan ka natuke. Täna oli mul lausa puhkus: mu isa saatis mulle esimesed meilid alles kell kaheksa õhtul!!!, mis tähendas seda, et ma sain peale kooli otse koju tulla... ja SÜÜA teha. Normaalset sööki nagu tavalised inimesed ikka teevad. Ja peale selle jõudsin ma isegi köögi ära koristada. Kui ma saaksin nii ühe samasuguse päeva veel, siis ehk jõuaksin ka oma toani.
Kui kogu see jutt välja jätta, siis olen ma ka müstiliselt palju haige olnud. Rääkisin siin varem, et alustasin oma septembrit haigena üles ärgates, ja see läks üle alles nii reisi keskel. Sain oma tervet mina nii umbes nädal aega nautida, kui ma jäin jälle haigeks. Õnneks küll mitte enam neelupõletikuga, mis oli tõeline maapealne põrgu, kuid jubeda köhaga - köhin nagu vana voorimees muiste. Selle nädala algusest saadik on see isegi kopsu löönud, ehk siis homme hommikul kell pool üheksa lähen külastan oma perearsti. Õigemini küll oma perearstikeskuse õde, sest tundub, et pool Tallinna on haiged, aga mina oma perearsti näha ei saa. Tuleb õega leppida. Igatahes lähen köhin talle homme natuke ja vaatab, mis sellest edasi saama hakkab.

Ma olen juba tükk aega tahtnud kirjutada ühest Facebook'i lehest. Mis paganama asi see Märgatud: TALLINN'as on??? Leht, kus laimatakse inimesi ja samal ajal üritatakse suvaliste inimestega tänavalt otse suhtesse astuda? Kusjuures alles praegu hakkasin mõtlema, et miks mul see sait üldse laigitud on, aga no vahel harva juhtub sinna ka lahedaid asju. Sellest tutvumissaidi mõttest ei saa ma kohe ikka üldse aru. Kui te tahate netist suhet leida, siis kasutage selleks ettenähtud saite. Kui te juba IRL'is (in real life) üksteist märkasite, siis jumala eest - andke tuld. Kui te lihtsalt arvate, et teievahel oli mingi kosmiline säde, mida tegelikult ei olnud, aga tore oleks sellest ikkagi Facebooki kirjutada, koos vastaspoole detailse kirjeldusega, siis on asi lihtsalt creepy. Ja pealegi... ma tõesti ei saa aru, kas keegi reaalselt leiab, et see on romantiline? See oleks seda võib-olla sellised juhul, kui see oleks one of a kind žest, aga see on muutunud täiesti mõttetuks massiliikumiseks, et tähelepanu saada.
Nagu näiteks täna:




Kui ma seda alguses lugesin, siis ma reaalselt ahmisin hetkeks imestusest õhku, kuid see läks peagi üle. Kes see suvaline inimene on, kes arvab, et tal on õigust teda lihtsalt laimama hakata? Olgu, see ON rõve, aga siiski. Ma saaksin veel aru, kui ta seda üksinda olles teeks - täiega savi, mida ta oma kotti sülitab või ei sülita, aga täiesti pohhuistlikult seda bussis teha, ei ole siiski kõige normaalsem. Üksinda olles kasvõi oksenda enda käekotti, sest keda huvitab? Mind küll mitte.



Tahtsin algselt siia rääkida ka ühe loo korrast, kui mulle ööklubis miskit joogi sisse pandi, aga siis tuleks raudselt mõni jälle välja, kes karjuks: ''Issand jumal, kas sa kunagi tööle ka tahad veel saada? Mina nii avalikult ei räägiks enda eraelust''. Ei - minuga ei juhtunud otseselt midagi, aga peale kahte tundi ja nii ca 3 jooki oli mul täiesti black out. Õnneks tassis mu sõbranna mind kohe takso peale. Kus ma.... noh, see selleks.

But anyway... RAHA tahad??? Kui keegi mõtleb, et tal on kodus jõhkralt üleliigset staffi, aga ise netis seda müüa ei viitsi (päris väsitav - omad kogemused, pealegi varastab ka koledalt väärtuslikku aega), siis võid mulle kirjutada htagen@gmail.com - mul on Sulle üks SUPERHEA pakkumine!


PS! Raha saad KÕIK endale!! True story!! :)




reede, 19. september 2014

Meie tasuta reis AAFRIKASSE!



Kui teised blogijad saavad tasuta teesid, ehteid, make-up'i või muud taolist, siis mina käisin tasuta Aafrikas. No olgu-olgu... tegelikult ei saanud ma selle võimaluse osaliseks üldse mitte oma suuurepärase blogimise tõttu, vaid reisi kahele võitis hoopis mu kullapai õde. Kuidas ta võitis reisi Zanzibarile? Tellis omale aastaks Eesti Ekspressi, ja järgmisel hetkel me lendasimegi juba üheksaks päevaks jumalikku Tansaaniasse.
Tuletan alustuseks meelde, et ma olin jumala puruhaige, kui ma pühapäeva hommikul kell kolm enda kargud alla ajasin ja lennujaama koperdasin. Varasemastel kordadel pole mul kunagi olnud vajadust ravimeid käsipagasiga kaasa võtta, ja seepärast oli mul millegipärast meelde jäänud, et neid ei tohigi sinna võtta (tohib küll!!!!!!). Kuna meil oli pagas kiletatud, ja selle eest uuesti SEITSET eurot välja käia ei tahtnud, siis otsustasin uued rohud Frankfurdist osta. Mida ma aga ei saanud, olid rohud. No õigemini ma sain nad lõpuks ostetud, aga te ei kujuta üldse ette ka, millist vaeva see nõudis. Ma käisin läbi nii umbes VIIS apteeki, ja need kõik olid lihtsalt - kinni. Ma olin peaaegu suremas. Päris tõsiselt. Kuna mul oli selline haigus nagu tugev neelupõletik (mu kurk oli ülipaistes), siis esiteks pidin ma koguaeg vedelikku tarbima, ja teiseks oli mul valu vastu tarvis valuvaigistit. Vastasel juhul oli mu neelamine ja hingamine õudselt valulik. Meie ümberistumiste vahel oli kaksteist tundi, ja nii me matkasime ka linnapeal ringi, ja saime ka Frankfurdi nähtud. Kui ma nüüd päris aus olen, siis minu arvates polnudki seal tegelikult suurt midagi näha. Käisime ainult Main Tower'is ja loomaaias, ning vahepeal jalutasime niisama ringi. Nii me siis käisime läbi ka need erinevad apteegid, mis kõik suletud suvatsesid olla. Minu arvates on see väga ebaviisakas Frankfurdist, et ma niimoodi kannatama pidin. Mõelda vaid, kui ma olekski nende pärast otsad andnud. Lõpuks, kui me lennujaama tagasi hakkasime minema, leidsin ma rongijaamast avatud apteegi, kust ma sain mingit imerohtu, mis mind taas ellu äratas. Jumal tänatud.



Üldiselt oli Frankfurt siiski - igav. Main Tower pakkus üpris vinget vaadet, kuid loomaaed trumpas selle sajaga üle. See loomaaed on rohkem nagu..noh... aed. Meie loomaaed näeb selle kõrval välja nagu vangla. Frankfurdis olid aga lihtsalt aiakesed, kus loomad sees elasid. Isegi lõvi oli lihtsalt oma aias, mis oli veega ümbritsetud. Ma hetkel ei mäletagi, kas seal oli üldse puure. Muidugi pisemad isendid olid oma ''majakestes'', aga puure, kui selliseid, siiski vist ei eksisteerinud. Igatahes oli see loomaaed üks päris väärt koht.



Kes veel Frankfurdi lennujaamas käinud pole, siis võtke teadmiseks, et see on SUUR. Mu sigavinge Sony Smartband loeb ka mu samme, ja tol päeval tegin ma nimelt 23 729 sammu. Ja seda enamjaolt siiski lennujaama tõttu.
Kui me alguses Tallinna lennukilt maha tulime pidime me sõna kõige otsemas mõttes kõndima nii 2-3 kilomeetrit, et baggage claim'i jõuda. Ja kui lõpuks ometi sinna jõudsime (imekombel varem kui pagas ise), siis pidime me veel nii ca kaks kilomeetrit pakihoidu kõndima. Ja kui te arvate, et me sealt kohe välja oskasime minna, siis te eksite, sest me ekslesime ka pärast seda veel natuke aega. Linna me aga lõpuks saime, ja saime ka tagasi, aga ma ei tea, mis kokkumäng see oli, sest ükskõik kuhu me minema ei pidanud, oli see raudpolt kõige viimane hall/check-in/baggage claim/gate etc. Me lihtsalt kõndisime, ja kõndisime... ja jäimegi kõndima. Kui me jõudsime lõpuks mingisse lennujaama otsa, siis avastasime me eest ukse, kus kogu trall uuesti jätkus. Olgu. Ma ei olnud varem Frankfurdi lennujaamas käinud, ja kui me sinna esmalt jõudsime, pidin ma lolliks minema, sest no mitte kui midagi ei saanud aru. Kui me tagasilennul sealt taaskord läbi läksime, oli see juba käkitegu, aga alguses oli see kõike muud kui loogiline. Londoni Gatwick'i lennujaam on palju väiksem, aga seal on nii ligikaudu miljon inimest tööl, kes lihtsalt seisavad lennujaamas, ja otsivad segaduses inimesi. Kui nad su leidnud on, siis juhatavad nad sulle rõõmsalt õige tee kätte. Frankfurdis aga... nope, sellist asja seal ei ole. Seal oli raske isegi infolauda üles leida, ja kui ma selle leidsin, vaatasid nad mind nagu kuutõbist.

Meie lend Zanzibarile oli vahemaandumisega Mumbasas, Keenias. Ka sellise lennu peal pole ma varem olnud. Esiteks see lennuk oli suur. Noh, nagu need Ameerikasse sõitvad lennukid. Mitte küll need hiigellennukid, millel kaks korrust on, aga kolm rida oli sellel siiski olemas. Üldjuhul olen ma ikka säästulendudega sõitnud. Lend Frankfurdist Zanzibarile kestis kaksteist tundi, ja kahjuks või õnneks öösel. Minu kurguhädale lennuki õhukonditsioneer väga ei meeldinud, ja nii ärkasin ma iga tunni aja tagant üles peaaegu lämbudes. Tugeva neelupõletiku korral kuivab kurk väga kiiresti ja kergesti, mis teeb selle väga valulikuks. Kui aga mängus on ka veel konditsioneer, siis on asi kordades hullem. Kurk läheb nii kuivaks, et seal ei käi enam õhkki korralikult läbi. Paaril korral arvasin ma tõsiselt, et see ongi minu lõpp. Ma lihtsalt ei saanud hingata. Nurusin teenindajalt jälle pool liitrit vett juurde, tõmbasin oma ravimid ja kogu vee nii 30 sekundiga alla, ja elu tundus natukene ilusam. Vähemalt mõneks ajaks. See haigus oli üks igavene bitch ma ütlen. Ükskõik kui palju ma ei joonud, kurk oli ikka kuiv. Õnneks mul on selle veejoomisega hea trenn tehtud, ja tualetis ma õnneks ei istunud.
Kella seitsme paiku kupatati meid lennukilt maha, ja pidime tund aega Mumbasa lennujaamas passima. Nagu soojadel maadel ikka, siis lennujaamal oli ainult katus ja talad. Lahtine hoone. Mis tähendas aga seda, et kui sa üles vaatasid, siis hüppas seal nii muuseas ringi üks ahvipärdik. Ma olin nii unine ja selfie'de tegemisega hõivatud (''O.M.G  ma olen Keenias!!!''), seega ei suutnud ma nii kiiresti reageerida, et temast normaalse pildi saaks. Sain ainult kaks üliudust, kus suurt miskit näha pole :(.

Keenia selfie

Kui meid lennukisse tagasi lasti, hakkasid istmetel olevad tahvelarvutid mängima ohutusvideot, millest mul juba kõriauguni oli. Esiteks oli see nii pikk, ja teiseks lasid nad seda alati kaks korda. Niisiis mõtlesin ma, et mis seal ikka, lülitan enda tahvli nupust välja, et see vähemalt minu nina ees virvendama ei peaks. Kui ma aga nupule vajutasin käis lennuki kõlarites selline pauk, nagu siis kui miskit pange läheb, ja absoluutselt KÕIK lennukis olevad arvutid lülitusid välja... koos heliga. Üritasin oma istmel häbist läbi polstri vajuda, et end ära peita, aga see ei õnnestunud väga. Õde: ''What the hell did you do???''. Ma reaalselt arvasin, et ma lõhkusin lennuki ära, kui aga järsku tuli kõlaritest teadaanne, et nad lülitasid need ise õhkutõusmise ajaks välja. Talk about a coincidence.



Aafrika. Astusime siis rõõmsalt (loe: väsinult) lennukist maha ja pisike bussike viis meid ei kusagile mujale kui... mingisse kuuri. Üldiselt on lennukist maha tulles järgmiseks sammuks lennujaam, eksole!? No tegelikult see üritas ikkagi lennujaamana funktsioneerida, aga rohkem meenutas see siiski kuuri. Kas te olete enne näinud lennujaama, kus baggage claim on lihstalt üks suur lett, ja mustad tüübid (ma ei ole üldsegi rassist, ja see pole solvanguna mõeldud) üks haaval, kohver seljas neid sinna letile viskavad? I mean... that like really happened! Ja see võttis terve IGAVIKU. Saan muidugi aru - kohvrid on rasked, ja neid on kõriauguni ja tagasi, aga no see oli lihtsalt naljakas. Pole minu silmad veel sellist asja kusagil näinud. Ma saaksin veel aru, kui see oleks pisike, kohalik lennujaam, aga see on rahvusvaheline. Kontrast Frankfurdi hiigellennujaama ja selle uberiku vahel oli ikka meeeeletu.



Niisiis. Saime kuidagi enda hotelli, Tembo House Hotel, ja siiani oli tunne nagu oleks puuga pähe saanud. Mõelda vaid. Sa oled just üles ärganud, Keenias lennukist maha kupatatud, uuesti lennanud, näinud seda kuuri, ja lõpuks saabud hotelli, kus sind esimese asjana OTSE OOKEANI äärde hommikusöögile kutsutakse. Ma ei osanud sellele kuidagi reageerida. Ma olen enne ka ookeani näinud, pigem oli see lihtsalt üks suur kultuurišokk. Eks see Aafrika ole ikka tiba ummamuudu kant kah. Näiteks on täiesti tavaline kui inimesed sõidavad autokastides kuhjas ringi, või kui autot või eeslit ei ole, siis saab ju alati ennast vankri ette rakendada, ja nõnna, koos teiste autodega, mööda sõiduteed liigelda. Ja kui toas süüa teha ei meeldi, siis miks mitte teha süüa otse tänaval? Hakuna Matata, no problem.






Esimesel päeval me suurt väga ei teinud. Peale hommikusööki läksime tuppa tagasi, ja sõna kõige otsemas mõttes jäime hetkega voodi peale magama. Ma räägin... see lendamine väsitas tohutult. Päeval oli meil küll ka Stone Town'i tuur, ja hiljem läksime õhtust sööma ja logelesime bassus, aga suurt miskit muud me ette ei võtnudki. Ja ega ei julgenudki. Seal läheb juba kella kuuest pimedaks, ja isegi päeval ringi liigeldes pookisid ennast kohe suvakad tüübid külge. Kui mõni meesterahvas kaasas oli, siis hoidsid nad eemale, aga muidu oli see kohati isegi päris häiriv. Lisaks pidime me ju loomulikult ka enne reisi igasuguseid õudusjutte Zanzibarist lugema. Noh nagu tavapärasele turistile kohane, või mis? Mis seal siis nii jubedat oli? No üks lugu oli näiteks selline, kus kohalikud olid mingitele tsikkidele hapet näkku visanud, kuna viimased olid liiga alasti riides olnud. Midagi hirmutavat me ise õnneks küll ei näinud, ja ka meie giid, Ali, ütles, et üldjuhul siiski on seal väga vähe kuritegusid või vägivalda. Linnapeal nägime ikka imelikke turiste ka, kes jumala alasti seal ringi lasid. Ma saan aru, et see on ülejäänud maailmas normaalne, aga võiks siiski austada ka selle maa tavasid ja uskumusi, kuhu reisid. Kohalikud naised olid seal ju ikkagi täiesti kaetud. Nähtaval oli vaid näolapp, ja mõndadel vaid silmad. Isegi lõug oli kinni kaetud. Kuigi oli ka mõni erand: kui mingi naine mu õele henna tätoveeringut teha tahtis (tegelikult oli see vist juuksevärv, kuna tuli ühe päevaga maha), siis see naine oli küll täitsa tavaliselt riides. Millegipärast ei tulnud siis pähe küsida ka selle kohta, aga üldjuhul pidid siiski naised olema kinni kaetud. Ka meil olid seetõttu kaasas valdavalt pikad riided. Vaid Sea Cliff hotellis julgesime paljamalt käia, kuid see oli ka ainus koht. Isegi teises hotellis basseinis käies oli veidi veider tunne nii alasti olla. Ja ausaltöeldes see meeldiski meestele. Kui juhtusid veidi rohkem alasti olema (õlad paljad vms), siis oli kohalikel meestel kohe teistsugune pilk. Eii!!... mitte ''selline'' pilk. Pigem nagu halvustav. Aga niikui ma olin täiesti kinni kaetud nagu otse Araabiast välja karanud, siis hüüti mulle pea igal pool järele: ''Beautiful scarf!!'' / ''Very beautiful!'' and so on... Sall oli siis mul pähe seotud, et mitte päikesepistet saada.



Teisel päeval käisime Prison Island'il, ja nägime täitsa oma silmaga ära need hiigelsuured kilpkonnad ning snorgeldada saime kah veel. Kilpkonnad olid tõesti suured. Isased kilpkonnad olid suuremad, emased väiksemad, kusjuures kõige vanem oli 180-aastane suuuur elajas. Tundusid esiti natuke hirmutavad, aga Ali rahustas meid kohe maha, ja ütles, et nad ei hammusta mitte kunagi. Niisiis saime ise kah lähemale astutud, neid kapsaga toita ja paar fotojäädvustust nendega teha. Fun fact: sündides on need monstrumid vaid poole peopesa suurused.
Ma olen enne Punases meres snorgeldanud, kui ma Iisraelis käisin, aga see oli minu jaoks üpris katastroof. Tookord tuli mul millegipärast koguaeg vesi prillide sisse, ükskõik kui tugevalt ma seda siis kinni panna ei üritanud. Kui mul lõpused oleksid, siis poleks häda midagi olnud, aga kahjuks ma siiski veest hapnikku eraldada ei suuda, ja ausalt öeldes läksin ma seal vees niimoodi päris paanikasse. Niisiis ei olnud mu esimene kogemus snorgeldamisega just kuigi meeldiv, mistõttu ma lausa kartsin seda Prison Island'i korda. Muretsemiseks polnud aga põhjust, kuna kõik läks kenasti, ja me saime seal kahekesti päris tükk aega allveelaeva mängida. Ja tegin ka ära ühe vinge asja, mida ma olen alati tahtnud teha. Peale snorgeldamist hüppasin lihtsalt seal samas suvalises kohas vette ujuma. Ei, ma ei läinud paadi küljes olevast trepist või ei libistanud end kuidagi sinna vaid hüppasin nagu ma oleksin hüpanud basseini ääres olevalt hüppelaualt. Megavinge oli. Mu süda tagus enne hüppamist, kuna see vesi on seal nii selge, siis olid näha ka kõiksugu korallirahnud ja muu. Vesi tundus jube madal, aga see oli vaid silmapete. Ja siis ma lihtsalt tegin seda. Hüppasin täiesti tundmatus kohas vette. Freaking awesome!!




Kolmandal päeval kolisime teise hotelli: Sea Cliff Resort & Spa. Ma ei ole oma elusees veel nii ilusat hotelli näinud. Oma silmaga küll mitte. Ja isegi kui oleksin, siis ma pole sellises kohas veel ööbinud. See hotell oli lihtsalt I.M.E.L.I.N.E. Tervitusjook  reception'is oli küll igas hotellis tavapärane, aga lisaks toodi meile ka veel kandikul kaks kokku rullitud pisikest jääkülma, lavendlilõhnalist märga rätikut, mis meile pidulikult tangidega ulatati: ''The sun can be too hot - refresh yourselves.''.




Infiniti basseinid võisid sind justkui endasse neelata. Mida nad ka tegid, sest päris ausalt... enamuse ajast ma justnimelt vees mulistasingi. Siinkohal oli mul aga eriti hea meel, et mu nunnukas Sony Z2 on veekindel, mis võimaldas meil kõiksugu vingeid veealuseid fotosessioone korraldada. Ma oleksin tegelikult nõus selles basseinis ka elama, kui ma ise toa eest maksta ei jõuaks, aga see selleks. Kui me muidu rändasime ringi pidevalt, siis Sea Cliff'is oli meil täitsa tõeline puhkus kohe. Me ei pidanud lillegi liigutama. Passisime lihtsalt päevad läbi basseini ääres või basseini sees, ja aegajalt käisid maailma parimad teenindajad sulle jooke ette kandmas. Ma sain nende kõikidega väga lahedalt läbi, aga ühele jäin ma kohe nii silma, et küsis pidevalt, millal ma küll tagasi plaanin tulla, ning lõpus viskas koguni nalja, et palus Tansaania valitsusel mind Zanzibari kodanikuks teha. Siis saaksin ma ju OMETI oma elupäevade lõpuni seal elada, või mis!? Ütlesin, et ta annaks mulle nende otsusest teada.



Ühel vestlusel meie giidi, Aliga rääkis ta, et Zanzibaril on vaja vaid kahte minutit, et endale sõpru leida, millele mina lisasin: ''... and three minutes to get married.''. Ehk siis teisisõnu ei jäänud ka abieluettepanek tulemata, ja seda mehelt, kelle ma sõna kõige otsemas mõttes merest leidsin.
Zanzibaril on mega suured tõusud ja mõõnad. Läksin mina siis mõõna ajal merre jalutama, ja eikusagilt ilmus välja Alex, kes hakkas mulle väga innukalt meretähtesid ja muud kraami otsima. Tagatipuks üritas ka mu kontaktandmeid saada, aga suutsin ennast kuidagi välja vabandada: ''Umm... maybe later.''.
Järgmisel päeval tahtsin ma minna meres kinni olevat laeva uuesti pildistama, ja kaasa tuli ka mu õde. Seekord ilmus samuti kohale Alex, ning kohe pärast seda veel kaks tüübensit, kes hakkasid meile samuti igasugust merekraami otsima. Samamoodi nagu nad ilmusid, nad ka kadusid, kuid Alex jäi. Ja mingisugusel põhjusel arvas ta, et kuna ma järgmisel päeval uuesti merre jalutama läksin, ju siis mu süda siiski tuksub vaid temale, ja kukkus teine kohe minult abielu kohta pärima. Kuidas neid ikka Eestis peetakse, ja kuidas ma ise sellesse suhtun ja äkki ma koliks üldsegi sinna tema juurde? Te võite vaid ette kujutada, kui awkward see olukord selleks hetkeks minu jaoks oli. Õnneks sain ühel hetkel temast siiski lahti.

Alex, random guys, my sister

Meie kolmandaks tuuriks oli Spice Tour, mis ongi justnimelt see, kuidas see kõlab. Mainin, et meil joppas kogu reisi vältel tohutult, kuna tegelikult öeldi meile kohe ära, et meid võidakse panna tuuridel teiste gruppidega kokku, kuid meie käisime nagu bossid kahekesti ringi. Spice Tour'il oli seda kohe väga hästi näha. Kõikides teistes gruppides oli nii 10-15 inimest ja üks giid. Meie Alikene oli aga ainul meie kahe päralt.
Spice Tour oli tegelikult väga lahe, kuigi mul olid algselt mõningad kahtlused selle kohta. Meid viidi ühte farmi, kus meile tutvustati kõiki vürtsipuid, -taimi. Nad lõikasid kaneelipuult puukoore maha, mis ongi kaneel. See kuivatatakse ja peenestatakse, ja nii lihtne see ongi. Vanill, kohvioad, muskaatpähklid, ingver, sidrunhein, kakao, tsillipipar, karri, kardemon - you name it. Me saime neid kõiki otse loodusest nautida. See oli nagu üks suur maitsemeelte spa kuur. Need värsked lõhnad võisid täiesti hulluks ajada. Meile toodi isegi kookospähkel palmi otsast alla, avati see, ja jõime sellest samast otse kookosvett, ja sõime selle vilja. What more do you want from life?

video

Sea Cliff'is suutsin ma igatahes ennast mega ära põletada kogu selle puhkamisega, et see maksis mulle valusalt kätte. Sõna kõige otsemas mõttes.
Kui me viiendal päeval kolisime taas oma kümme asja Stone Town'i tagasi, seekord Zanzibar Grand Palace hotelli, siis hakkas asi vaikselt täbaraks minema. Mu nägu läks lausa nii õudsaks, et sellele tõmbas ühtlane korp peale, niiet vahepeal nägin ma välja, nagu oleks mul koguaeg kilemask näos olnud. Tegelikult see ei olnud üldse naljakas, kuna ma ei saanud õieti suud lahtigi teha, rääkimata sellest, et see üleüldse ebamugav ja valus oli. Ühel hetkel hakkas see kuskilt otsast lahti kooruma, ja nii seisin ma vannitoa kraanikausi ees ja tirisin seda korpa oma näost maha. Ma lihtsalt ei suutnud enam niimoodi olla. Ma käisin küll väljas, aga mul oli piinlik kellelegi otsa vaadata, kuidi õde ütles koguaeg, et see ei näe nüüd NII kohutav välja. Nägu oli lihtsalt jube punane ja kilejas. Mitte ükski kreem ei aidanud selle niisutamiseks, see läks ainult hullemaks. Nii ma siis seisin seal vannitoas, ja tirisin seda nahka oma näost maha. Kuidas tirida endalt sellist nahka maha? Lay down, try not to cry, cry a lot - literally. Tihkusin seal omaette vaikselt paar pisarat nutta, ja tirisin edasi, sest pool nägu korpas, pool mitte ma ju ometi jätta ei saanud. Pealegi oli mul tiba juba mure saabuva kooli- ja töönädala suhtes. Peale kogu seda protseduuri oli kogu mu nägu nagu üks suur lahtine haav, sest ma tirisin korba liiga vara ära. Nägu oli veel punasem kui varem, ja nüüd nägin ma välja nagu mulle oleks keemiline koorimine tehtud. Kahjuks või õnneks pilti ma sellest ei teinud, aga välja nägin ma umbes taoline:

Source: http://aviatormermaids.tumblr.com/

Nüüdseks on mulle kenasti uus beebinahk näopeal, ja imekombel oli mu ema isegi kade, et ma nüüd omale uue näonaha niimoodi sain. Nojah... kõigel on alati ka helgem külg. ''Always look on the bright side of life''



Mida ma imestan on see, et kui ma parasjagu selle korbamaskiga linnapeal ringi patseerisin, siis saime me tuttavaks kenade - meremeestega. Ma ei saanudki lõpuks aru, kas nad olid piraadipüüdjad või tüürimehed või kes iganes, aga toredad olid nad küll. Algselt pärit Saksamaalt, kuid nüüd elavad juba aastaid Lõuna Aafrika Vabariigis, ja on ka mitmeid aastaid merel töödanud. Põhimõtteliselt oli ühe tüübi esimene lause: ''I've been to Zanzibar 12 times already.''. Nende elu tundus üldse mega vinge. Nad on käinud niimoodi Madagaskaril, Abu Dhabi's, what ever kus veel. Tol hetkel hakkasime õega mõtteid mõlgutama, et ehk peaks isegi meremeheks hakkama, aga vast ei võetaks. Kurjam.
Käisime nende tüüpidega mööda linna ringi, ja eksisime ära sellisele asjandusele nagu Dreamer's Island. See näeb ausalt öeldes kaugelt vaadates täiesti uberik välja, ja esiti kartsin ma lausa, et see läheb kohe põhja, kui sinna keegi oma jala suvatseb tõsta. Samas mõtlesime, et mis see reis ikka ilma pisikese supluseta ei oleks, ja otsustasime siiski riski võtta. Which was AWESOME. Vaatasime selle toreda asja pealt päikeseloojangut, ja poisid hüppasid vette ujuma. Mõnusad kokteilid ja elu oli lill. Ja seal sees olles ei tundunud see enam üldsegi nii logudikuna, vaid oli päris asjalik ujuv baar kohe.



Meie nädalane puhkus Zanzibaril tundus millegipärast nagu see oleks olnud terve kuu aega pikk. Ehk oli see seda selletõttu, et me peatusime kolmes eri hotellis või selletõttu, et olime koguaeg tegevuses, aga nädala aja muljet see kohe kindlasti ei jätnud.

Kuigi ma olin oma korbamaski maha tirinud, siis oli mu näonahk siiski ikka metsikult pingul. Kilejat kihti polnud enam, aga nägu suurt liigutada ikkagi ei saanud. Niisiis me istusime seal lennukis õega, ja ta suutis mind koguaeg naerma ajada, aga ma ei saanud naerda, kuna see oli valus, mis ajas mind veel hullemini naerma, sest ma naersin nagu peen daam käsi suu ees, kes ei julge kõva laadamuti kombel valju häälega naerda. See oli nagu lumepall, sest mida rohkem ma naerda ei saanud, seda rohkem see mind naerma ajas. Õudne, milline piin.

Frakfurtist Tallinna sõites oli meil lendude vahel nii vähe aega, et me jõudsime check-in'i nii hilja, et pidime kahjuks õega eraldi istuma. Mina istusin siis mingi kahe mehe keskel ja - nutsin. Nemad õnneks magasid samalajal. Ma olin ''The Fault in our Stars'i'' alles hiljuti filmina näinud, kuid õde võttis raamatu reisile kaasa, ja nii hakkasin ma seda tagasilennul lugema, ning Tallinna lennul oli mul kätte jõudnud just raamatu lõpp, kus ma lihtsalt ei suutnud sinna midagi parata. See oli NII KURB. Film ei olnud ka nii kurb kui see raamat.


*****
How to read The Fault in our Stars when you're surrounded by total strangers 101:
read the book - try not to cry - cry - try to hide your tears - cry some more - pause reading ...repeat until you finish the book.
*****


Mis mind eriti Aafrika suhtes üllatas oli see, kui targad nad seal on. Kordan veelkord, et ma pole rassist, ega mõtle seda kuidagi halvustavalt, aga eks ikka tundub ju, et kui seal muu elu on ligadi-logadi, siis ei panda ka haridusele nii suurt rõhku. Ma ei oleks saanud rohkem eksida. Ma ei ole veel kusagil maailmas kohanud mitte-eestlasi, kes teaksid Eestist nii palju. Ükskõik kes, kes küsis, kust me pärit oleme, TEADIS Eestist. Nad teadsid Obama külaskäigust, riigi suurusest ja muudest faktidest. Me olime totaalselt hämmingus, mis tundus neile isegi solvanguna olevat. Sest MIKS nad siis Eestit teadma ei peaks?? Teavad ikka küll, ja väga hästi veel. Harilikult on välismaal lugu järgmine:
''Where are you from?''
''Estonia''
''What was that?''
''I'm from Estonia''
''Aahh.. AUSTRALIA. Nice to meet you.''
''-.-''

Teiseks kartsin ma, et ei saa nendega seal õieti suheldudki, aga need räägivad vaat, et paremini inglise keelt kui mina. Mõni üksik ei osanud, aga valdaval enamusel oli keel kenasti suus.

Imelikud olid muidugi igasugused restoranis käimised:

''Could you put some cheese in my omelette?''
''Cheese??*thinking*thinking*thinking*thinking* Umm.. let me check''
... half an hour later
''I'm sorry but we don't have cheese''
''-.-''

OR

''A rum and coke, please''
''What?''
''Rum and coke''
''NORMAL coke. Got it.''
''Oh, no, not normal coke. RUM and COKE.''
''Aahh.. A BOTTLE OF COKE. Right. Coming up.''
... half an hour later
''Here you go - COKE''
''What about RUM?''
''What?''
''RUM. It's missing alcohol.''
''Aaah. R U M!?''
''Yes, rum!''
''Let me check!''
... half an hour later
''I'm sorry, we don't have rum''
''-.-''

Ma ausõna ei tea, mis teema sellega oli, aga iga jumala kord pani mingi töötaja restoranis täiega pange. Muidu räägivad jube head inglise keelt, aga kui ma soovin rummkoolat tellida, ei saa nad ühtäkki mitte sõnakestki aru.
Peale selle tuleb arvestada, et kui sa lauast miskit tellid, isegi kõige lihtsama pudeli õlu, siis sa pead seda arvatavasti nii ca 15 minutit vähemalt ootama. Selle kõige peale ütlevad nad sulle muidugi lihtsalt Hakuna Matata ja asi vants.

Kusjuures Hakuna Matata on täitsa tõsine teema. Minule on see muidugi ''Lõvikuningast'' kinnistunud, aga tegelikult see ongi seal nende igapäevane väljend. Seda öeldakse söögi alla ja peale, tänava nurga peal ja poe uksel. Swahili keeles tähendab see ''No worries / No problems'', ja tegelikult on ju päris lahe seda koguaeg kuulda.

Ja nad on KOGUAEG niiiii õnnelikud. Kõik naeratasid igal pool. Ja mitte ainult meile, kui turistidele, vaid ka siis kui ma neid lihtsalt omavahel rääkimas nägin. Õnnelikud inimesed need seal.


NB!
*Kui keegi kavatseb samuti Zanzibarile sõita, siis hinthint: lugege reisijuhendid väga tähelepenelikult läbi. Kuigi me olime mõlemad need pikad tekstid mitu korda läbi lugenud, suutis meil siiski jääda kahe silma vahele asjaolu, et lisaks riiki sisenemiseks vajalikule viisale (50 USD), tuleb lisaks maksta ka riigist LAHKUMISE TAKS (48 USD). Avastasime selle alles viimasel õhtul, kui asju pakkisime. Nii viisa kui ka riigist väljumise taks tuleb maksta Ameerika dollarites. Äärmisel juhul võtavad kuidagi vastu ka eurosid.

See oli siis minu pikkkk jutuke meie võrratust Aafrikast. Ma olen nüüd täitsa läbi...



***Kõik postituses olevad pildid on tehtud Sony Z2'ga ja on minu klõpsu läbi sündinud (osad küll ka õe tehtud), kui ei ole märgitud teisiti. Piltide omavoliline kasutamine ja kopeerimine on keelatud! ***

Get Adobe Flash player
Photo Gallery by QuickGallery.com