laupäev, 26. juuli 2014

Intuitsioonid, hirmud ja kuidas neil kahel vahet teha | Kuukivi

http://www.quantumlifeskills.com.au/

''Every blessing ignored becomes a curse'' - Paulo Coelho, The Alchemist

Ma lugesin hiljuti Paulo Coelho ''Alkeemikut'', ja teadagi on kogu see raamat üles ehitatud intuitsioonidele ja üleüldisele maailma mõistmisele. (Siinkohal hint-hint: inglise keelsed raamatud on poole odavamad, kui eesti keelsed; ja lisaks saab ka ennast tohutult arendada.) Kui ma seda raamatut esimesel korral lugesin, muutis see minu elu. Nüüd seda uuesti lugedes muutis see jälle minu elu. Kui ma selle raamatu lõpetasin tundsin ma taaskord, et tahaksingi just nii elada. Järgida enda tundeid ja maailma endeid, aga kooli ja kindla töö kõrvalt on seda raske teha. Need panevad inimese kusalegi kasti kinni, ja isegi, kui ma hakkaksingi neid jälgima, siis ma ei saaks neid kuulda võtta. Minu eesmärk on praegu koolis käia. See on ka ainuke põhjus, miks ma pooleldi ei taha praegu ennast kogu selle vooluga kaasa lasta. Kui ma laseks, elaksin ma arvatavasti kas Taevaskojas telgis või oleksin ammu Itaaliasse pagenud. Seega pean ma ennast hetkel natuke tagasi hoidma. Kahjuks.
Narvas käies sain endale ka Kuukivi kaela. See on tegelikult üks põnev lugu, kuna seda ostes pakuti mulle nelja erinevat kivi, ja millegipärast ei suutnud ma ilma selle kivita sealt poest lahkuda. Kui ma Kuukivi tähenduse netist lahti võtsin lugesin sealt järgmist:

Kuukivi - Olles võimas intuitsiooni aktiveerija, võib esile kutsuda tugevaid nägemusi. Kuukivi on tihedalt seotud tundekehaga. Ta aitab teadvustada enda ja oma lähedaste tundeid ja tasakaalustab tundeelu liigset erksust. Ta sobib inimestele, kes tahavad saada teadlikku ühendust oma intuitiivse poole ja tunnetega. Kuukivi õpetab, et südamesoovid täituvad siis, kui kuulatak­se oma tundeid ja lastakse neil elule oma mõju avaldada.


Seal oli veel igasugust juttu, kuidas see minu naiselikke jooni välja toob jne, aga see ei ole praegu teemas. 
Ühest asjast ma aga aru ei saa. Nii paljud erinevad saidid annavad selle tähtkuju vastavuse suhtes erinevaid vastuseid. Mõnes kohas ei öelda üldse, et see Kaladele on, teises kohas jällegi on see nii kirjas. Samas... võib-olla see ei olegi oluline, sest ma tead, et see on täiesti minu kivi. Ma vaatasin neid kõiki seal ja see oli kivi, millest ma enam lahti lasta ei suutnud. Võib-olla valis see kivi hoopiski minu, mitte mina tema. 

Kõik see oli päris suureks sissejuhatuseks minu tegelikule loole. Inuitsioonid ja hirmud ja kuidas neil vahet teha. Hetkeks mõtlesin, et võib-olla hirm ongi intuitsioon, aga kui nii võtta, siis ei teeks mitte ükski inimene mitte kunagi mitte kui midagi ära. Hirm on meil alati. Olgu selleks siis kas avalik esinemine, ämblikud või... surm, aga hirmu tunneme me kõik. Vahe on ainult selles, kui palju keegi seda endale teadvustab või sellele mõtleb. Inimesed kardavad teatud asju juba sellepärast, et see on nende kognitiivses alateadvuses ja sinna polegi suurt midagi parata. Aga kuidas teha vahet, kas tundmus on pelgalt loomulik hirm või intuitsioon. Ehk peab seejuures jälgima miks me midagi kardame. Terve maailm on püstijalu hirmul lennukite ees, kuna nende ajju söödetakse päevast päeva kohutavaid pilte ja jutte lähipäevil toimunust. Tegelik protsent õnnetuse juhtumiseks on sellegipoolest aga imetilluke. See hirm, mida inimesed praegu tunnevad on pigem neisse teadlikult istutatud. Kui nad elaksid keldris ja maailmas täiesti eraldatult, siis nad arvatavasti ei kardaks lendamist. Aga kui neil ka sellisel juhul oleks paha enne, siis sellisel juhul võiks selle tõepoolest intuitsiooni pähe määrida. Hirmul on üldjuhul põhjus. Intuitsioonil seda pole. Vähemalt minu arvates. See on lihtsalt üks teeviit - sa kas järgid seda või ei. Teeviidal ei ole kunagi mingit muud põhjust, kui juhatamine. 


''To live in the world without becoming aware of the meaning of the world 
is like wandering about in a great library without touching the books.''
-Dan Brown, The Lost Symbol

Üldjuhul meeldib mulle väga koolitee ja kõik sellega kaasnev. Aga on vaid üks põhjus, miks ma ootan, et see läbi saaks, ja selleks on elu järgides iseennast. Ma tahan järgida iga enda kõhutunnet ja vaadata maailma sügavama pilguga. Lasta ennast sinna müstilisse voolu, millega vaid vähesed kaasas käivad. Inimestele meeldib ennast kastidesse paigutada ja seejärel vabandusi otsima hakata. Võib-olla on ka see tänu hirmule. Kardetakse enda unistusi järgida, et neis mitte pettuda. Et endas mitte pettuda. Ja nii elatakse terve elu ettekäändeid välja mõeldes. 







Koht, kus taevas puudutab maad...

Minu eelmisel nädalal lõppenud puhkus sai siiski täitsa toredalt veedetud. Ma plaanisin küll lihtsalt kodus puhata, blogi kallal nokitseda, kirjutada jne, aga kolmapäeva öösel avastasin ma asjaolu, et rongiga saab otse Taevaskotta sõita. Ega seal enam pikka mõtlemist polnud - panin oma asjad kokku, vaatasin ratta üle, magasin nii ca 5 tundi ja juba ma olingi rongi peal.
Ma ei olnud nii kaua Taevaskojas käinud, ja keegi väga ei viitsinud sinna sõita ka. Millegipärast oli mul alati olnud mulje, et sinna ei saagi eriti kuidagi lähedale, seega see rongi asjaolu pani mind korralikult imestama. Teel Tartusse suutis üks mees wc'sse suitsetama minna, mis pani terve rongi tuletõrje alarmist üürgama. Mitte, et see lärm juba niigi ebameeldiv ei olnud, pani see ka rongile automaatselt kiiruspiirangu peale. Muidu poleks sellest sooja ega külma olnud, aga poolel rongil oli Tartus ümberistumine ja selleks oli vaid  10 minutit aega. Lõpuks saadi see elajas vaikima ja jõudsime kenasti õigel ajal kohale.
Ma olin Taevaskojas jälle nagu 3-aastane. Kui normaalsed inimesed käisid lihtsalt ringi, ja pildistasid nö ettenähtuid asju, siis mina leidsin isegi ämblikuvõrgud üles, millest pilti teha. Mul on õnneks nii vinge telefon, et sellega kaasaskäiv smartband on ühtlasi ka kaugjuhtimispult - selfie: level smartband! Nii sain ma ka endast lahedaid pilte teha. Ahjaa. Käisin ma seal ju üksinda. Ma küll hetkeks üritasin endale mingit kaaslast kaasa tirida, aga kuna see oli nii väikese etteteatamisega, ja enam inimesi olid tööl, siis läksin üksinda. Hiljem küsis minult üks sõbranna suure imestusega: ''Mis asja??? ÜKSINDA LÄKSIDKI VÕI?''. Ma ausõna ei teadnudki, et üksinda kusagil käimine selline tabu on. Izvini!  Järgmine kord tean siis.
Mulle tegelikult meeldibki üksinda osasid asju teha.  Ja see tripp oligi just selline asi, mida ma pigem teeksin üksi. Või siis koos õega, aga ta oli ka tööl. Kunagi suhtlesin ma ühe tüdrukuga, kes ei suutnud isegi tund aega üksinda olla. Kui ta graafikusse tekkis mingi auk, ja ta pidi tund või poolteisttundi linnas näiteks bussi ootama, siis oli kohe paanika lahti, ja enamjaolt pidi talle keegi seltsi minema. Ma olen just sellele vastupidi väga iseseisev. Mulle ei meeldi isegi abi eriti paluda.
Ma ei teagi, mis mul selle Taevaskojaga niimoodi on, aga ka praegu tunnen, et tahaksin tagasi minna. Ma tahtsin juba järgmisel hommikul tagasi minna. Justkui minu hing oleks kodus. See on lihtsalt koht, kus taevas puudutab maad. Ma tunnen sisimal lihtsalt iga hetk igatsust. Äkki mul on mingi imelik fetish kohtade vastu. Nagu inimesed võivad armuda esemetesse, aga mina armun kohtadesse. Ma võiksingi lihtsalt päevad läbi seal istuda, ja maailm olekski juba parem koht.












Laupäeval jõudsime me pool Ida-Eestit läbi sõita. Isa võttis kätte, ja kutsus meid õega tripile. Noh tema naine oli ka. Imekombel viitsis ta pea igale poole sõita, kuhu tahtsime, ja nii käisime me ära Narvas, Narva-Jõesuus, Sillamäel ja Kuremäel.
Minu arust on nii veider Narva linnuse juurest Venemaad vaadata. Võib-olla on see sellepärast, et Venemaa on minu silmis Putin, ja nii tundub mulle nagu passiksin ma Putiniga tõtt. Creepy. Narvas olin ma käinud, aga linnusesse sisse polnud ma veel jõudnud. Saime koos piletiga kaasa sellised mündid, mille eest hiljem midagi osta võis. Linnuses endas midagi suurt huvitavat ei olnudki, aga selle mündi eest sain ma küll midagi lahedat. Õigemini kahe mündi eest - isa naine loovutas enda oma mulle. Ostsin ma siis omale enda tähtkujule sobiva Kuukivi. Murrab valgust ja on niisama ilus. Ka lubab see mulle rahu tuua, intuitsioone selgemini näha, ja minu naiselikke omadusi kaitsa. See oli alguses ühe koleda niidi otsa tõmmatud, aga mina läksin hoopiski poodi, ostsin ehte nõela ja tegin selle kenaks ripatsiks.



Narva-Jõesuu oli tegelikult kogu selle reisi põhjus. Isa tahtis sinna sõita, kuna sinna olevat mingi uus promenaad ehitatud. Suurt seal midagi uut siiski ei olnud, ning õega passisime lihtsalt rannas terve aeg. Võru promenaadile jääb igatahes alla.



Kui me sealt ära hakkasime tulema, sõitsime mööda Sillamäest. Me õega polnud seal kunagi käinud, aga S näitas mulle mingeid pilte selle sisemusest. Mööda sõites näeb see ikka täielik pommiauk välja, aga joppantoonio, kui sinna sisse sõita kukub küll karp lahti. Millised trepid ja nikerdustega majad. Väga kena koht.

Muidugi pidime me ära käima ka Kuremäel. Ma käisin sellises imelikus klassis, et meie klassiekskursioonid olid valdavalt ainult igasugustesse veekeskustesse. Minu arust oli see juba siis mõttetu, ja ega ma neist eriti osa ei võtnudki. Nüüd ma olen ka eriti pettunud, kuna S oli Kuremäel kooliga mitmeid kordi käinud. Ma pean tunnistama, et ma olin tõsises hämmingus ja aukartuses. Eesti on nii ateistlik riik, et ei kujutakski midagi sellist ette. Kui Itaalias olin, siis ikka mõtled ka religioonile, ja et hetkel inimesed palvetavad kusagile. Vatikan, Rooma jne. Iisraelis oli seda kohe eriti näha. Aga see, mida ma Kuremäel nägin oli minu jaoks midagi uut. Ma ei ole vist kunagi Eestis sellist religiooni näinud. Ja see oli nii tõeline. See religioon ongi nende elu. Minu jaoks oli see väga põnev vaatepilt. Võib-olla sellepärast mulle meeldibki välismaal igasugustes katedraalides käia, kuna tegelikult on religioon minu jaoks väga huvitav.

Pühapäeval saabus kätte see päev, mil me S'ga Pärnusse pidime minema. Ilm oli super ilus, läksime Steffanisse sööma ja... ega me sealt kaugemale ei jõudnudki, sest siis hakkas taevast lausa kasse ja koeri alla sadama, ehk siis me küll istusime terrassil varjualuse all, aga meie laud oli täiesti üleujutatud, ja laua alla oli tekkinud jõgi. Vaesemehe Veneetsia. Me ootasime ja ootasime, et vihm üle läks, aga ju siis oli palju tahetud, ja nii me sealt paduvihmaga lõpuks kesklinna tagasi kappasime. Ootasime siis kõik need tunnid Pärnu Keskuses, kuni S tööle läks ja mina rongi peale. Et asi veel eriti irooniline oleks, siis kohe, kui ma Pärnust rongiga välja sõitsin paistis igal pool mujal päike. Minu selle suve arvatavasti ainuke Pärnu tripp, ja ma isegi ei jõudnud merd näha mitte, rääkimata päevitamisest ja ujumisest.









neljapäev, 24. juuli 2014

1 kraad liiga palju...

Ma reaalselt ei mõista, kuidas saavad inimesed nautida Eesti suve. See on lihtsalt üks kohutav palavus. Välismaal on kuumade ilmadega hoopis teistmoodi, aga siin on see lihtsalt talumatu. Tahaks nagu normaalse inimese kombel tööle minna, aga ei -  tööle jõudes olen ma nagu üks higikoll, otsaesine tilgub. Õudne, lihtsalt õudne. Minu arust võiks olla nii  18-21 kraadi. Väga perfo. Mulle Eesti päike nagunii peale ei hakka niiet päevitamisest pole mul ka sooja ega külma.
Kõige hullem on see, et magada ei saa ka korralikult. Tundub nagu toas lihtsalt ei ole enam hapnikku, ja kui rõduukse või akna lahti teed, läheb veel hullemaks. Ma olen üldse selline inimene, et mulle meeldib jahedas magada. Või siis on see pigem Stockholmi sündroom. Kunagi elasime me sellises majas, mis oli nii vana ja niiske, et võisid ennast näost roheliseks kütta, aga ikka oli külm. Ju siis ma lõpuks lihtsalt harjusin ära, ja nüüd nagu muud ei tahagi. Päris siber nüüd ka hea ei ole, aga selline natuke jahedam, et saaks mõnusalt pleedi sisse ennast kerida. Kui ma praegu endale pleedi peale paneksin, läheksin ma lihtsalt keema. Seriously. Ilma naljata.


Teine asi on see, et ma ei viitsi nii palavate ilmadega midagi teha. Nagu näiteks ei viitsi ma minna jalutama, kepikõndi tegema, rattaga sõitma või rulluisutama. Väljas on nii juba ligikaudu miljon kraadi, ja kui ma veel liigutaksin ka ennast, siis saaksin kahe minutiga kuumarabanduse. Mulle meeldib väljas trenni teha külma ilmaga. Alla -10 vist väga ei roni sinna, aga -10'ne ja sellest ''soojema'' ilmaga, olen ma jumala käpp. Kuna siis on jahe, tahaks kohe endale liigutades sooja teha. Väga mõnus. Pärast on kohe tükk aega tunda seda soojust. Aga nüüd... kui ma juba niisama istudes higine olen, ei kujuta ma ettegi, et ma veel kusagile rattaga sõitma läheksin. Just no. 
Ja mitte ainult jalutamine, rattasõit vms, vaid ma ei viitsi isegi linna minna asju ajama. Vahel on vaja lihtsalt käia linnas ringi, ja paar asjatoimetust ajada, aga no lihtsalt ei teki seda tahtmist. Peab kusagile pangakontorisse minema tarka juttu rääkima, ja ise seisad higilombis. Isegi tööd ei saa normaalselt teha. Meil oli seal juba talvel nii soe, et me hoidsime külmaga terrassiust lahti, aga nüüd on see lihtsalt õudusunenägu. Uks on pärani lahti, ja ainult palavamaks läheb. Ja siis serveeri seal jooke, ise näost punane. Ükskord oli mul lausa nii palav, et üks töökaaslane mainis, et ma näen välja nagu oleks just saunast välja astunud.





kolmapäev, 16. juuli 2014

Džentelmenid, daamid ja võrdõiguslikkus.

Ma lükkasin päris tükk aega edasi ühe Naisteka artikli lugemist. Nimelt selle vihastunud mehe oma.
Mulle üldjuhul ei meeldi selliseid artikleid lugeda - ainult üks vingumine ja hädaldamine. Samamoodi on see juhul, kui kirjutajaks on naine.
Miks ma seda postitust siia sellest teemast kirjutan on põhjus, et see kõik meenutab mulle minu töökohta. Mitte otseselt naiste ja meeste vahelist võitlust, vaid gruppidevahelist. Meie restoranis on baarialal kaks nimetust: päevabaar ja ööbaar. See liigendus näitab ära lihtsalt selle, millal toimub teenindajate vahetus - ei midagi muud. Üldiselt on nii päeva- kui ka ööbaaril kindlad inimesed, ja sealt tulevad ka need vingumised ja virinad. Mina, kes ma algselt töötasin päevabaaris, mõistan nüüd ööbaaris töötades teist poolt suurepäraselt, ja kohati näen ka, et ka mina oleksin võinud päeval töötades nii mõndagi erinevalt teha. Samas saan ma ka aru sellest, et päevabaar ei suudagi mõista ööbaari enne, kui nad pole olnud vastaspoolel, ja vastupidi. Pärast minu ööbaari üleminekut on meile juurde tulnud nii mõnigi baarmen, kes pole päevabaaris töötanud isegi mitte ühtainustki päeva. Ja just need inimesed on need nn tagasitegijad. Nad keelduvad oma töökohta korralikult lõpetamast, kuna neile ei jäeta ilusat töökohta. Kui ma räägin päevabaariga, siis kuulen sealt järgmist: ''Miks peaksin ma tegema baari korda, kui mulle ei jäeta ilusat baari?''. Nii pean mina käima koguaeg neil tagumikust kinni, et ööbaar lõpetaks tööpäeva korralikult. See on lihtsalt üks tagasitegemine ja surnud ring.
Mina üritan oma baari lõpetada alati korralikult. Vahel, kui väga kiireks öösel läheb, siis võib jääda vajaka, aga ma ei tee seda kunagi tahtlikult. Enne olen just mina see pind teiste perses, kes neid tagant utsitab. Miks ma seda teen? Ma leian, et sellel ei ole mitte mingisugust vahet, millise töökoha sa üle võtad. Seda on õpetanud mulle mu eelmised töökohad ja olen sellest ka ise aru saanud. Esiteks sellepärast, et vingumisõiguse annab inimesele ainult see, kui ta on ise laitmatu. Pole ju loogiline vinguda, et sa oled nii laisk.. noh jah - mina olen ka, aga põhiline on see, et SINA OLED laisk. Teine põhjus on see, et olgugi, et kellelegi on jäetud sitane töökoht, siis selle ülevõtmise hetkest alates vastutab selle eest just nimelt see sama inimene, kes tööle tuli. Ja kui see inimene annab üle jällegi koleda baari, siis ei ole süüdi ei keegi muu, kui see sama inimene, kes selle üle andis. Ja kolmandaks: kui inimesed oleksid enda töökoha vastu armastusväärsemad ja lõpetaksid oma töökoha korralikult, siis tahaksid kohe kindlasti seda teha ka teised inimesed. Kui enamus inimesi hakkaksid enda pärast oma töökohast rohkem hoolima, siis teeksid seda lõpuks kõik. Päris piinlik oleks ju olla see üks ainuke, kes on laisk nagu lohe.


Source: http://knowledge.allianz.com/


Kirjutasin siia pika teksti enda töökoha näitel, ja võib-olla see pole kõigile nii arusaadav, miks ma seda tegin. Mina aga näen selle taustal liigagi sarnaseid jooni meeste ja naiste vahelises võitluses. Pidevalt ilmub uusi artikleid ja arvamusi küll meestelt naistest ja naistelt meestest. See ei lõppe lihtsalt mitte kunagi. Kunagi olid naised pandud kasti, ja see on ilmselge, et me sealt välja tahame murda. Küll aga ei ole normaalne, et naised ootavad mingisugust ülalpidamist. Ma olen millegipärast inimene, kellele ei meeldi, kui mulle välja tehakse. Kui see on sõpradevaheline, siis on see tore, aga suvaline mees baaris - nope ... kui ma juba välja läksin, siis järelikult mul on rahakoti vahel raha, mida laristada. Kuigi viimasel ajal on mul jäänud mulje, et mehed lausa ootavad, et nad saaksid välja teha, ja kui ei saa, siis nad solvuvad. Või siis olen täheldanud asjaolu, et kui ma luban välja teha, siis võetakse mind kui naist, ja kui ei luba, siis kui sõpra.
Igatahes, minu arust tuleks ära lõpetada see alalõpmatu üksteise kallal kitkumine ja olla ise paremad inimesed. Jah, meil on võrdõiguslikus. Olgem siis seda. Olgem iseseisvad ja tugevad inimesed - nii naised, kui ka mehed. Me ootame meestest mehelikkust ja mehed ootavad naistest naiselikkust. Aga see ei tähenda seda, et naiselik on mehi orjata neile võileibu ja õlut ette kandes, või vastupidi meestel naisi orjata majja ainukesena ''taskuraha'' teenides. Olgem iseseisvad. Mehed - te saate ise ka endale süüa teha, ja naised - te saate ise ka tööd teha.
See võrdõiguslikkus ei peaks aga muutma inimestevahelist viisakustaset. Näiteks on sellega ''välja vabandatud'' asjaolu, kui üks sõber minuga nõmedalt käitus: ''Aga me oleme ju sõbrad. Ma käitun kõikide oma sõpradega niimoodi (meessõpradega).''. Ma ei ütle, et naistega tuleks käituda teistmoodi, kuna nad on naised, aga naistega (ja meestega) tuleks käituda teistmoodi, kuna nad ei ole samast soost, mis teie. Meil, inimestena, ei ole seda võimalust, et proovime üle kaeda ka vastassugupoole, et neid paremini mõista nagu meil töökohal saab teha. Seega peame me jätma alles mingisuguse viisakustaseme, et austada seda müstilist osa, millest me aru ei saa. Viisakus - et me oleme džentelmenid ja daamid. Jah, ma võiksin ka meestele uksi lahti teha, aga see oleks pisut tobe. Või ehk ei olekski. Jooke olen ma neile aga küll välja teinud. Meile kõigile meeldib, kui meie eest hoolitsetakse - uksed, võileivad vms. Ja, kui me ainult teeme aga vastu ei saa, siis me lähemegi vihaseks. Hoolitseme teiste eest, et teised hoolitseksid meie eest.
Ma oleksin reaalselt käpp meestele uste lahti tegemisega. Lahe oleks, kui kõik seda kõigile teeksid. Lihtsalt rollide ära vahetamisega, et naised hakkaksid nüüd meestele uksi lahti tegema, ei muudaks mitte midagi.

Mul on üksjagu meessoost sõpru, ja nad on ka väga head sõbrad. Ometi, ei oleks see neist ilus, kui nad hakkaksid minuga käituma, nagu ma oleksin samuti meessoost - ma ei ole seda.
Võrdõiguslikkus ei tähenda seda, et me võtame kõiki kui ühesuguseid. Võrdõiguslikkus tähendab seda, et kõik inimesed on iseseisvad ja neil on võrdsed õigused eluks, aga siinkohal peaks kindlasti säilitama soovahelise ja üleüldise inimestevahelise viisakuse. Me ei mõista üksteist täielikult, ja ei saa seda ka kunagi tegema. Austagem seda salapärasust. Samamoodi nagu on meil erinevad tualetid. Sest, kui meil on võrdõiguslikkus, siis võiks ju teha igale poole ühe suure wc, kus mehed lihtsalt naiste ees pissuaari lasevad!? Ei - seda ei tehta, ja just nimelt viisakusest ning austusest teise soo ja inimeste vastu.

Töötagem koos, täiustagem üksteist.

Source: http://gawker.com/

Esialgse artikli leiab siit!




teisipäev, 15. juuli 2014

Feetie'd vs selfie'd - eneseimetlus oma kõige hullemal tasemel.

Sirvisin koju tulles harjumusest Facebook'i, kui taas kargasid mulle näkku kellegi varbad.
Tänapäeva ühiskond on oma varvastest ja jalavarjudest ikka nii sisse võetud, et nendest peab alalõpmata pilti tegema, ja kohe kindlasti peab need pildid internetiavarustesse üles riputama. Antud pilt oli tehtud Thirty Second To Mars'i kontserdil. I mean ... see on sama hea, kui ma lähen Zansibarile, ja teen seal olles oma varvastest pilti: ''Jeee! Lõpuks ometi Aafrikas.''. Ja teiseks - miks peavad võõrad inimesed teiste varbaid tahtma vahtida? Okei.. võõras on vale sõna. Inimesed mu sõbralistis on mu tuttavad, aga isegi kui mu lähedastest sõpradest eksponeeriks oma jalataldu, ei meeldiks see mulle. Rääkimata perekonnast - need saaksid lihtsalt peapesu.
Arvatavasti ei tohi marslastest pilti klõbistada, kuid sellegipoolest ei ole see minu arust kuigi normaalne. Miks tervitada neid oma postituses oma varvaste ja tennistega? Kas inimesed on tõepoolest muutunud nii ebakindlaks, et ei julge enda nägusid pildi peale jätta? Ja tõesti - siinkohal ülistan ma selfie'sid. Iga kell on need enekad feetie'dest paremad. Võib-olla jaotuvad inimesed lihtsalt kahte leeri: nad kas jäädvustavad oma näolappi iga päev, iga kell, igal pool, või nad ei julge seda teha, ja pildistavad järjekindlalt oma varbaid üles.



Mul läks kunagi üks sõbranna Prantsusmaale elama. Istus ta siis seal kusagil maalilises kohas, künka peal, ja tegi kena pildikesegi. Õigemini see tundus kena täpselt nii kaua, kuni ma all nurgas ta saapaid silmasin. Seriously? MIKS see asi moes on ... nagu reaalselt MIKS?

Kui võtta fotograafiat, kui ühte kunsti alaliiki, siis kuhu me niimoodi lõpuks jõuame? Tehakse meeletult kenasid pilte loodusest ja maastikust, ning järsku märkad sa mingeid jalanõusid. See rikub kogu pildi ära. Oleks need siis mingid suvalised lambikad pildid, aga tehakse ka tõeliselt kunstipäraseid fotosid. Miks see siis  taolise lisandiga mõttetuks muuta? Kunstisuunad on niigi juba liikunud üha enam kuristiku ääre poole. Ma räägin siinkohal sellest modernsest kunstist, kus inimesed maalivad lõuendile suure musta ringi, ning juba ongi see üks kuulus kunstiteos. Või nagu näiteks pidi üks kunstnik endale tähelepanu tõmbama alasti keset linna mingite värvikuulide vagiinast välja pressimisega. Ta reaalselt sünnitas seda kunsti. Sõna kõige otsemas mõttes. Miks peaks keegi seda maali endale tahtma, ja miks on inimestel tekkinud selline tähelepanuvajadus. Kui ta mingisugusel imelikul põhjusel tõepoolest südamest tahtis seda kunstiteost sellisel moel teha, siis selleks ei pea seda tänaval, suure rahvamassi ees tegema.
See kõik paneb mõtlema, kas inimesed üldse oskavadki enam korralikku kunsti luua või piirduvad nende anded vaid geomeetriliste kujundite ja värvipritsmete kujutamisega? Või kas inimesed tahavad teha kunsti selleks, et neis endis on sees see miski, mida nad läbi kunsti avaldada soovivad või soovivad nad läbi kunsti teha ennast nähtavaksVõib-olla näeme me tulevikus Louvre'is rippumas näitust suveidüllist, millel ''ilutsevad'' ka kellegi varbad või jalanõud. Palun, ei!

Ei. Ma ei ütle, et iga pilt/foto on 'kunst', aga samas näitab see siiski mingisugust trendi. Ma väga kahtlen, et Michelangelo maalis vabal ajal oma varbaid.

Lõpetuseks - eksole mul on kena puhkus? :)

(ei ole minu varbad)





esmaspäev, 14. juuli 2014

''26 lapsikut ja napakat viga, mida iga naine vähemalt korra elus teeb'' - omad kogemused.

Naistekas avaldas hiljuti artikli, kus on välja toodud 26 viga, mida üks naine on oma elu jooksul kindlasti teinud. Kirjutan siia milliseid olen mina teinud, milliseid pole ja milliseid ma üldse veaks ei nimetaks - veel.
Here goes nothing ...

1. Proovid ise oma juukseid lõigata. - Jah ... Been there, done that - still do. Tuleb tõdeda, et on vist tagumine aeg ka avalikult mainida, et mina olengi see naine, kes lõikab ise oma juukseid. Mulle lihtsalt ei meeldi juuksuri juures käia, ja olen niimoodi endaga elanud juba mitmeid aastaid. Ka pole ma oma juukseid mitu aastat värvinud. Minu meelest täitsa kena. Fototõestus otse sündmuskohalt:
Just kidding ... parukas.

Kammisin oma arvuti ja telefoni äärest ääreni läbi, aga kahjuks ei leidnud väga head juuksepilti. Ka ei õnnestunud mul ise selja tagant head kaadrit saada. Enamvähem saab siiski mingi ettekujutuse - isegi juuksurid on mu juukseid kiitnud. 

2. Püüad ise kaenlaalused või bikiinipiirkonda vahatada. - Oh dear lord ... never again. 
3. Lähed populaarse, kuid eriti koleda moevooluga kaasa. - Üldjuhul ma ei ole selline inimene, kes telgib kaks päeva poe ukse ees, et Cosmopolitani kaanetüduku seljas olevat kartulikotti endale soetada. Küll aga pean tunnistama, et nooremana oli see küll elu ja surma küsimus, et endale kõige vingemad skeiterid saada. Ega ei saanud ju siis klassiõdedele, -vendadele kehvemate kossidega alla jääda. That's serious I tell you.
4. Klatšite sõbrannaga sõnumites su uut silmarõõmu ning saadad kirjavahetuse kogemata sõbranna asemel just sellele tüübile. - Sellist apsakat pole minul küll veel juhtunud, aga ükskord rääkisin ma oma sõbrannaga Facebook'is ühest kutist, kes pidi minu juurde tulema. Sõbranna ei vastanud kohe, ja kuna kutt pidi iga hetk uksest sisse astuma, panin chat'i akna lihtsalt kinni. Facebook'il on aga see napakas süsteem, et uue vestluse puhul hüppab see aken ise lahti, ja kui see kutt lampi mu arvutisse läks oli see vestlus täies hiilguses tema ees. Piinlik lugu ... ma pidin maa alla vajuma. 


5. Liialdad meigiga. - Jep ... olen minagi oma hiilgehetkedel meenutanud Snooki'it. 

6. Proovid tööajal mahlapaastu. - Õhhh - sellest ei tasu vist rääkima hakatagi. Eelmisel aastal, kui ma vahepeal kodune olin, hakkasin dieeti proovima. Kõik oli ilus ja tore kuniks ma läksin tagasi tööle. Teine kord juhtus olema eelmine sügis, kui mul tuli järsku meeletu isu toortoidu vastu. Koolis ja tööl mind ümbritsevad toidud aga selle otsusega väga päri ei olnud, ja nii nad mind tagasi enda juurde meeltasidki. It just doesn't work. Just NO.
7. Ohverdad mugavuse ilu nimel. - Ma loodan, et preilid ilumissid nüüd oma arvuti ekraane munadega loopima ei hakka, aga tõepoolest eelistan ma aegajalt mugavust. Viimati, kui kontrollisin, olin täitsa inimene veel. 
8. Postitad internetti midagi täiesti ebasobivat/piinlikku/nõmedat/. -  No eks sedagi on ette juhtunud. Eriti vast Rate'i aegadel, mida väga ei tahagi nagu meenutada. 
9. "Päevade" ajal paned jalga valged teksad või valged bikiinid. - No õnneks on jumal aidanud inimesel leiutada need innovaatilised asjandused nagu tampoonid. Spread the word people!
10. Aasta kõige tuulisemal päeval otsustad selga panna oma kõige lehvivama seeliku. - Sellist seika just väga meelde ei tule. Ma kannan seelikuid küll igapäevaselt, aga need on pigem sekretäristiilis mustad pliiatsseelikud. No accidental flashing whatsoever. 
11. Arvad, et tumelilla huulepulk sobib sulle. - Millegipärast on mulle eriti hästi jäänud meelde enda esimese huuleläike ost - jah, see oli tumelilla, ja suhteliselt tugeva katvusega. Oh well ...
12. Lööd külge oma parima sõbranna vennale. -  Mu parimal sõbrannal pole venda olnud. Seega - ei!
13. Ei kasuta päikesekaitsevahendeid. - Jah - olen siiamaani lapsik ja napakas. Tunnistan kohe üles. Mul ei jää Eesti päike isegi ilma kaitsevahendideta peale, mis siis veel sellest rääkida, kui ma neid veel kasutaksin ka. Arvatavasti oleksin ma niimoodi suve lõpuks lausa sinakat tooni, ja magades nutaksid inimesed iga kord mu voodi kohal, et ma lahkusin nende seast liiga vara. Niimoodi ei saa ju ometi inimesi traumeerida. 
Välismaa päikese all põõnates olen ma päikesekaitsevahendite suhtes rohkem tolerantsem. 
14. Lähed kinno romantilist komöödiat vaatama ja värvid ripsmed enne tavalise, mitte veekindla ripsmetušiga. -  Ei usu väga, et sellist asja ette on juhtunud - olen tulihingeline veekindla ripsmetuši fänn. Iial ei tea ette, millal on vaja salaja paar pisarat poetada. Ettevalmistus, ettevalmistus, ettevalmistus. 
15. Avastad restoranis alles pärast toidu tellimist, et mees, kellega sa kohtingule läksid, on täielik idioot. - Kahjuks või õnneks on mind sellisele päris õigele restoranikohtingule kutsutud vaid kaks korda. Esimesel korral pidin ma selle kutiga veel paar nädalat käima, et jõuda selgusele, et ta pole see õige pusletükk minu südamele. Teisel korral olin juba väheke kiiretaibulisem ja sobimatus selgus mitte küll peale toidu tellimist, aga peale restoranist lahkumist. Close enough.
Päris idiootideks ma neid siiski ei nimetaks.
16. Lähed jooksma, kuid siis selgub, et unustasid oma spordirinnahoidja. - Selline asi lihtsalt ei ole minu puhul mitte mingisugusel juhul võimalik. Ma arvan, et iga inimene, kellele just pesulauda rinnapeale löödud pole, tunneb iga hetk, kas tal on rinnahoidjad seljas või ei. 
Kui peaks juhtuma aga nii, et lähen jooksma tavaliste rinnahoidjatega, siis oleksin ma arvatavasti mind jälitava meestekarja poolt kergesti äratuntav -  see hüplemine pole mitte üks teps tore tunne, ja nii jookseksin ma kaks kätt tisside peal mööda linna ringi.

 

17. Ostad eest kinnitatava rinnahoidja ja arvad, et seda kandes on võimalik ka midagi muud peale istumise teha. - Ei ole veel sellist asja selgagi proovinud :( :).
18. Lähed gümekoloogi juurde ja unustad enne raseerida. - Pigem on juhtunud seda, et ma avastan viimasel hetkel, et peaks seda tegema. Kiirraseerimine pole samuti hea mõte!
19. Ei suuda tampoone piisavalt lollikindlalt ära peita. - Suudan. Päris hästi veel. Tihtipeale ei leia ise ka üles. Beat that.
20. Ei kanna varutampoone kaasas. - Muidu kannan, aga kui eriti hästi ära peidetud on, siis ei kanna. 
21. Arvad, et kleepuv huuleläige on su huultel hästi vahva ja ilus. - Vahepeal arvasin jah :(
22. Ei käi enne küünte lakkimist WC`s. - KÄIN :). Ma olen üpris ettemõtlev inimene. Mõtlen enne kõik asjad läbi, mis mul vaja oleks teha, ja alles siis maandun voodisse küüsi lakkima ja lebotama. 
23. Püüad kodus oma juukseid värvida, kuid ei loe instruktsioone korralikult läbi. - Ma ei ole praeguseks juba aastaid juukseid värvinud, ja need juukseotsad, mis mul heledamad on, on ka Portugali päikesest pleekinud. Enne seda, kui otsustasin rohkem mitte värvida, värvisin ma ka küllaltki harva, seega igaks juhuks lugesin ma iga jumala kord selle voldiku läbi. 
24. Teed ja postitad pardinäoselfi. - Hetkel fotosüüdistust leida ei olnud, aga Rate'i ja Orkut'i aegadest leiduks kindlasti. (Jumal tänatud, et see Orkut nüüd kinni pandi :))) )


25. Ostad ja paned selga liiga väikese rinnahoidja. - Well ... yes. Ma võin käsi südamel tunnistada, et ma ei tee seda tahtlikult või siis veel hullem - mitteteadlikult, aga minu korvile on õige rinnahoidja leidmine nagu nõela heinakuhjast otsimine. Vahel harva on jopanud, ja siis hoian ma sellest rinnahoidjast kõigi oma kümne küüne ja varbaga kinni.
26. Lased pöörastel PMS-isudel enda üle võimust võtta. - Ma olen selline imelik inimloom, et mul ei mõju need asjad. Pole imelikke tujusid ning hobuse peale ma samuti keelt limpsama ei hakka. Küll aga kipub mu selg jubedalt valutama, kuid Ibuprofeen on sõna otseses mõttes elupäästja. 

Lingi algsele artiklile leiad siit!


pühapäev, 13. juuli 2014

Summer ehk Õllesummer

Ma ei ole üldse Õllesummeri inimene. Ausalt öeldes ma ei mäletagi, millal ma seal viimati käisin. Mäletan ühte korda, mis oli 6 aastat tagasi, ja minu teada ma peale seda rohkem sinna sattunud ei olegi, aga päris pead ei anna. See aasta oleksin saanud ka viimasele päevale tasuta pileti, kuid ei leidnud nii kiiresti endale seltsilist, ja nii jäi Õllesummer ka seekord minuvõrra vaesemaks.

Everybody be like ...
6 aastat tagasi - ma olin siis 15-aastane, ja mäletan päris hästi, et tookord ootasin ma tohutult, et saaksin juba vanemaks, ja teistega koos seal täiega pidu panna. Siis chill'isin ma seal niisama sõpradega ringi. Huvitav on aga see, et kui see aeg kätte jõudis, kui ma lõpuks seal legaalselt pidutseda saaksin, siis ma enam ei tahagi sinna minna. Lihtsalt ei tõmba see massipeo idee, kus igal inimesel on õlu või siider näpus, ja seda terve selle aja vältel. Ma ei tea küll, kuidas asjad viimasel ajal on, aga varem oli see küll üks suur joomispidu, kuhu pidi ''ilmtingimata'' minema. Minu jaoks on veider lihtsalt vaadata, et minu sõbrad ja tuttavad käivad siiamaani täie südamega kõigil päeval kohal. Üldse on mul kuidagi tunne, nagu paljud inimesed oleksid enda eludesse toppama jäänud.
Ma näen tihtipeale oma tuttavaid kusagil, ja nad teevad ikka veel samu asju, nalju, tööd, ja elavad ikka sama elu. Ma saan aru, et inimestel on mingid perioodid, kus ta pidutseb rohkem, teeb lambist tööd vms, aga mingil hetkel peaks see ideaalis nagu mööda minema. Jah võib ka väita, et ma olen toppama jäänud, kuna elan ikka veel oma emaga, aga sellel on kindel põhjus - ma käin koolis, ja tahan sellele võimalikult palju pühenduda. Nemad aga lihtsalt toppavad kusagil samades ringides. Ma ei tea, võib-olla see on imelik, aga mina tunnen, et minu elu muutub kogu aeg. Ma ei tee aastast aastasse samu nalju, ei käi aastast aastasse iga kord Õllesummeril ennast mällu joomas, ja olgugi, et ma olen sama töö peal, siis on see töökoht mul kindlalt valitud, ja mul on igaks aastaks mingid erinevad eesmärgid.

Ma saan veel kuidagi aru nendest, kes läksid Õllekale Bastille või Hurts'i kuulama - fänn on fänn. Ise ma nende tulihingeline austaja küll ei ole. Tegelikult ma isegi ei tea, mis see Bastille on. Hurts on natuke rohkem tuttav, kuid enamvähem on sellega samad lood. Mis esineja mind Õllesummeri lava ette naelutaks, oleks kindlasti SOAD. Kui System of a Down tuleks Õllesummerile esinema, oleksin ma hommikust saadik seal, ja ootaksin pikisilmi, millal nad ükskord peale lähevad. Ja siis poetaksin salaja ühe rõõmupisara.

Võib-olla on asi lihtsalt selles, et mulle käivad igasugused rutiinsed tegevused vastukarva - rituaalid, iga-aastased kombed jms. Mul oli varasemalt ka koolis käimisega just selle pärast raskusi, et iga päev tundus täpselt samasugune, ja nii 5 päeva järjest. Ma olin hullumise äärepeal.
Kui Õllesummerit vaadata, siis minu arust oleks veider mõelda, et ma oleksin iga aasta samal ajal nädal aega vindine. Mulle käib see üritus juba niigi vastukarva, aga kui selle asjaolu peale ka veel mõelda, siis tundub see eriti tobe.


reede, 11. juuli 2014

Been there, heard that.

Kas ma olen ainus, kellele on silma jäänud asjaolu, et need nö mega sotsiaalsed inimesed korrutavad lihtsalt samu jutte erinevale seltskonnale?
Mulle endale loeb enamjaolt seltskond, kus ma viibin - ma võin latrata hommikust õhtuni, ja järgmisel päeval on mu suu täiesti lukus, niiet sealt peab lausa tangidega miskit välja tirima. Kui ma kellegagi mugavaks muutun, siis ma loomulikult ka elavnen. Uues seltskonnas olen ma enamjaolt nagu kameeleon - kui seltskond on ise avameelne ja vastuvõtlik, siis olen ka mina seda; kui vastupidi, siis kipun samaga vastama.
Varasemalt olen ma alati imestanud, kuidas minu sõbrannad või teised inimloomad lihtsalt lähevad kusagil kokkusaamisel suvalise inimese juurde ja räägivad sekundiks puhkamata tunde järjest. Millest - millest nad räägivad võõra inimesega, kellega just kohtusid? Just see küsimus painas mind päris tükk aega. Jah, ma suudan ka võõra inimesega hea soone peale sattuda ja lobiseda, kuid kindlasti ei suuda ma seda valimatult IGA inimesega teha. Millegipärast pole aga nendel mega sotsiaalsetel inimestel sellega kunagi probleemi. Miks?
Kui hakata jälgima enda seltskonnas just selliseid inimesi, siis iga kord, kui te satute koos uude seltskonda, võib hakata tähele panema vaid ühte -  nad räägivad lihtsalt samu jutte erinevatele inimestele. Ma ei ütle, et selles midagi halba oleks. See on lihtsalt huvitav. Üldiselt on nad sattunud kuidagi inimeste tähelepanu keskmesse, kus kõik inimesed on huvitatud, millest ta räägib. Kuid kuidas on võimalik iga kord sulle sobilikul jututeemal rääkida? Muidugi võib minna seda algaja teed, et sõidad lihtsalt oma teemaga sisse, kuid see on liialt läbinähtav. Kui lampi poekottidest rääkides oma unistustest rääkima hakkata, on kohe aru saada, et see inimene tahab endale ja enda tegemistele tähelepanu. Meisterlikumad on aga omandanud oskuse, kuidas olla just see inimene, kes jututeemat suunab. Ta teeb seda väga sujuvalt, ja lihtsalt kõrvalseisjana ei pane seda isegi tähele. Kui sa aga tead selle inimesi tõmbenumbreid juba peast, siis on väga kerge märgata, et just tema on see, kes teema valib, et kõiki oma parimaid palasid esitleda saaks. Ja taas on ta seltskonna pjedestaali kõrgeima koha endale vallutanud.




Mu õel oli kunagi üks kutt, kes tundus super tark. Eks ta oligi, ja on siiamaani, aga tema puhul võis sama asja täheldada. Ta kippus alati targutama ja pidi ilmtingimata näitama, et ta millegist detailideni teab, kuid füüsiliselt ei ole võimalik teada KÕIGEST. Kui ta aga mingis valdkonnas vähem säras, keeras ta teemale kiiresti just selle suuna, millega ta hiilata saaks. Kasutades selleks, kas siis teise inimese vaateid või arvamusi maha tehes või mõnda muud nippi, kuid hakkama sai ta sellega alati.
Hell - jutud käivad, et ta rääkis isegi Jehoova tunnistaja tema usust välja. Vaeseke oli lihtsalt pahaaimamatult kuti uksele koputanud ...

Vahel vargsi olen ka mina seda proovinud - toimib. Küll aga ei viitsi mina ühtesid ja samu jutte koguaeg rääkida. Ma ei mõista, kuidas nemad seda viitsivad. Asi ei ole selles, et mul ei oleks millestki lahedast rääkida või need oleksid igavad, aga minu arust muutub ühe asja korrutamine kole tüütuks. Eriti ei viitsi ma enda elulugu uutele inimestele korrutama hakata. Kas ma lihtsalt flaiereid ei võiks jagada? Või siis oma blogi aadressi? Saad uue inimesega tuttavaks, ja kui ta sinu elust teada tahab ulatad flaieri ja kõnnid minema. Ei? Okay -.-.

Samamoodi ei mõista ma väga õpetajaid. Noh - nad küll peavad seda tegema, aga siiski - nad korrutavad koguaeg ühte ja sama juttu. Ma ei suudaks kunagi õpetajaks hakata. Isegi, kui tuumafüüsika on sigahuvitav, ei oleks mul piisavalt tahtmist seda miljon korda otsast peale rääkima hakata. Siinkohal respect kõikidele õpetajatele!






esmaspäev, 7. juuli 2014

''Ma ütlen sulle ei, ja tuhaks põlen seest ...''

Üldiselt tundub, et mu ema tegi minuga head tööd. Ometigi tegi ta ühe õpetusega mulle täieliku karuteene.
Kui ma väike olin, siis tahtsin ma kõiki asju endale saada. SIIANI tahan, aga nüüd ma ütlen kõigele koguaeg ''ei''. Alati, kui keegi mulle väiksena midagi pakkus ja ma seda avasüli vastu võtma tormasin, ilmus maagiliselt minu kõrvale ema, kes minu eest sellest keeldus. Tema arust ei olnud viisakas asju vastu võtta. Ma ei räägi siin mingitest kahtlastest kollinägudega kommionudest, kes Maxima kõrval pisikesi tüdrukuid ja poisse komme sööma kutsub, vaid tegu oli tema sõprade, sugulaste, perekonnatuttavatega. Ja ta suutis mulle selle pisikese, kahest tähest koosneva sõna nii sisse harjutuada, et see tuleb mul enne suust välja, kui üldse kogu pakkumist kuulen. Võiks ju arvata, et see on mõneti hea omadus - kõiksugu telefonimüüjad, kaubanduskeskustes varitsevad LHV'lased ja muud loomad. Nendel puhkudel tuleb see tõepoolest kasuks. Küll aga on selle eituse peale kaasnenud ka pahameelt ja  - solvumist. Mõelge nüüd - kutsutakse külla, valmistatud on söök ning pakutakse jooki ja esimese asjana ütlen mina: ''NOOOOOOOOOOOooooo!''. Ja siis ma mõistan, et panin jälle pange ning vaikselt ütlen, et ehk siiski. Minu ema õpetus on mulle sisendanud tunde, et mul on häbi, kui keegi mulle midagi pakub. Justkui, miks peaks keegi liigset vaeva nägema. Teised tunnevad aga, et see on solvav, kui ma keeldun, mis on ka igati mõistetav - on nähtud vaeva, ja kui ka pole spetsiaalselt midagi valmistatud, siis pakutakse külalislahkuse pärast. Minult on isegi küsitud, kas nende pakutud toit ei kõlba, mis ei ole üldjoones üldse põhjuseks. See ''ei'' tuleb lihtsalt nii kiiresti suust välja, et ei saa ise arugi.
Ma üritan seda endast tasapisi välja juurutada..

            

Kui siin juba pakkumistest juttu oli, siis käisime meie nädalavahetusel õega Võrus. Mmm ... lõpuks ometi - minu Võru. Ühesõnaga ... toimus siis selle kesklinnas laat, kus sai ilusaid kleidikesi proovitud, kotte vaadatud, värskeid hapukurke söödud ja kalja joodud. Kalja leti ääres oli tegutsemas üks tubli müügimees: ''Tulge lähemale. Ostke, ostke. EEELMISE AASTA PIRUKAD!!''. Võru - see ütleb kõik. Rohkem sõnu ei olegi vaja.
Kahjuks me tööinimesed satume sinna ikka nädalavahetusel minema, ja kes vähegi rohkem Võruga kursis on, siis peale laupäeva pärastlõunat muutub see ikka täielikuks pommiauguks. Minutipealt kell 14.00 pannakse laupäeviti igasugused poekesed kinni - loe: kaltsukad jms - ja pühapäeviti ei suvatseta üldse lahti teha. KA (osad) KOHVIKUD.
Sõime laupäeva hommikul ühes kohvikus imehead omletti, mida ma tahtsin oma elupäevade lõpuni igal hommikul süüa, ja te võite ette kujutada mu pettumust, kui järgmisel hommikul selle kohviku uks ei avanenud. See lihtsalt ei tulnud lahti. Hea, et nutma ei hakanud.

Ma ei ole just suurim päikese fänn, ja punnisin eile korralikult päevitamisele vastu, aga täna ei jäänud mul suurt midagi muud üle, kui pidin asjaga ühelepoole saama. Sain päris korralikult päevitatud ka, ja loomulikult suutsin ma ka ära põleda - pm esimene kord, kui ma see aasta päikest nägin. Ma lihtsalt ei talu seda Eesti päikest väga ... välismaal on kuidagi teine tera.

Panen ka paar pilti meie tripist:

Mõista mõista, kus see pilt tehtud on? - Võru kesklinnas, Tamula järve kaldal. 
Reede öösel tormasime saabudes kohe randa. Kohustuslik panoraampilt!
... ja sama koht järgmisel päeval.

Leidsin omale Humanast väga lahedad asjakesed - kammi ja harja. Õe arust vanamoodne, aga mulle meeldibki selline stuff. Mõlemal oli peal ka silt, mis väitis, et need on silverplated, ja maksin ma nende eest kokku 3 eurot. Minu arust igati vinge.


Minu elupäästjad tagasireisil - aeg lausa lendas.





neljapäev, 3. juuli 2014

TÄHELEPANU - ma minestan!

Mulle käib jubedalt vastu, kui inimesed on teatraalsed. Nagu näiteks, kui neil kõht valutab, siis manavad surija näo ette ja haaravad kahe käega kõhust. Ma ei tea, kas ma olen seda viimasel ajal rohkem tähele hakanud panema või olen ma millegipärast viimasel ajal selliste inimestega kokku puutunud, aga see näeb üsna naeruväärne välja. Ja üldjuhul on need loomulikult ei keegi muud, kui mehed, kes seda harrastavad.
Igakord, kui keegi jälle mingi peavalu pärast teatrit hakkab tegema, pööritan ma salaja silmi ja üritan teha näo, et ma ei näinud seda esitlust. Ja, kui ma lõpuks peaosatäitja poole tagasi vaatan, siis ta üritab uut katset teha. Mis teema sellega on nagu? Ma teen ka vahel naljaga, et ''oi, ma minestan'', aga ma reaalselt näitlen sajaga üle ja ütlen ka seda.
Mehed aga peavad iga pisima valu pärast tegema kindlaks, et kõik seda nägid ja kõik seda kuulsid. Talk about attention wh***s. 




Kui minul miskit kusagilt valutama peaks, siis ma kas lähen oma tuppa ja nutan salaja patja, või kui ma seda teha ei saa, siis ei tee ma mitte kui midagi. Jah ma võin mainida, et mu pea valutab, aga ma ei mängi surijat kohe sellepärast. Valud tulevad ja lähevad. Halvimal juhul võib muidugi kannataja koos valudega minna, aga üldjuhul on ikkagi aru saada, kas inimene näitleb või ei. Ma pole mingi südametu inimene - alles 2 nädalat tagasi päästsin bussipeatuses ühe mehe ära ja kutsusin talle kiirabi. See on lihtsalt tobe, kuidas mehed alati nii hädapätakateks muutuvad, kui neil kasvõi pea valutama peaks. 
Ma elasin kuid niimoodi, et mul reaalselt iga jumala päev pea valutas. Jäin elama. Ei pidanudki kellelegi esinema kukkuma. Üldjuhul ma isegi ei rääkinud sellest. Kui keegi mind rohtu võtmas nägi, siis seletasin, aga muidu mainisin seda asjaolu harva, ja sain ka kõikide kohustustega hakkama.

Nii poolteist kuud tagasi kukkusin ma tänaval päris rängalt. Mu põlv oli üleni katki ja verine, kaks päeva ei saanud ma korralikult kõndida, see paranes mitu nädalat ja siiamaani on suured armid alles. Luu sai nii korralikult põrutada, et ma ei saanud sellele eriti toetada ilma, et see põrguvalu ei teeks. See oli kord, kus ma tõesti rääkisin sellest osade inimestega. Ja saatsin ka oma sõbrale pildi ja ütlesin, et väga valus on. Tol hetkel - ma olin tööl siis - vajasin ma tõesti lohutust (see oli just juhtunud). Ja tema tegi ei midagi muud, kui kukkus naerma selle peale. Tema arust oli see mega naljakas. Mees, kes ise vaagub iga suvalise valusähvaka peale elu ja surma vahel.

Võib-olla on see seotud minu põhikooliajaga, aga üldiselt mulle ei meeldi oma haigustest rääkida. Sellesmõttes, et isegi, kui mul palavik on või mõni muu häda, siis üldiselt lähen ma enne niisama tööle, kui palun endale asenduse otsida. Ma sain loositahtel omale selle suurepärase algklassi- ja põhikoolikogemuse, kus ma olin pidevalt tähelepanu keskpunktis - mind narriti, pandi nätsu juustesse, LÕIGATI juuksesalke salaja ära ja mida kõike veel. Arvata on, et kool ei olnud mu meelispaik, ja seega hakkasin ma koolist puuduma ja valetama, et ma olen haige. Ma olen päris kindel, et see on selle põhjus, sest nüüd, kui ma peaksin kellelegi ütlema, et kahjuks olen ma haige ja ei saa tulla, siis on mul endal tunne, et ma valetan. Isegi, kui ma reaalselt 39 palavikus olen. Veidral kombel on minu koolist puudumine mind hoopiski vastutustundelisemaks teinud. Tavaliselt kukub teistmoodi välja.
Minu ema juhtub ka olema selline inimene, kes kuulutab kohe ja kõigile oma hädadest ja tema jaoks ei ole mingi probleem keset kööki põrandale visata, kuna ta kõht valutab. Ta on täiesti daamilik inimene, aga abi oskab ta paluda. Kuna ma temaga koos veel elan, ajab see mind üsna närvi. Mul on ka aegajalt halb olla või mis iganes muud, aga kui temal on, siis peab ta saama tänu sellele ka tähelepanu. Kodu on minu jaoks kusjuures veel viimane koht, kus ma oma tervisehädadest räägin. Mitte, et me poleks siin avameelsed, oleme küll, aga ma lihtsalt ei tunne, et nad peavad igast mu peavalust teadma.

Mõelda vaid, kui need vaesed mehed peaksid veel lapsi ka saama. I think they'd literally die.