kolmapäev, 20. august 2014

Ma leidsin oma magamistoast HIIGELÄMBLIKU.

Ma reaalselt vapun praegu seda siia kirjutades, aga... oh god.

Istusin mina rahulikult oma toas, ja tegelesin niisama arvutis blogi ja muude asjadega, WHEN SUDDENLY I saw something BIG moving across my room. Kuna ma otseselt sinnapoole ei vaadanud, siis nägin ma seda silmanurgast, aga see oli tõesti suur. Mõtlesin veel, et mida paganat see oli, sest ämblik see olla ju ei saanud, aga hiire või muu taolise kohta tegutses see liialt vaikselt. See oleks pigem nagu lihtsalt libisenud üle mu magamistoa põranda. Uudishimu ja hirm(!!) ei andnud aga järele, ja nii ma ajasingi ennast ettevaatlikult voodile upakile, et paremat vaatepilti saada. Kuna mu toas põles ainult põrandalamp, mis on kohtvalgusti, ja laetule lülitini ma esiti kohe ei ulatanud, siis suunasin oma nutitelefoni taskulambi selle poole.
Ja mis see siis oli???? Ei midagi muud, kui - üks SUUUR ämblik. Ja kui ma ütlen suur, siis ma ka mõtlen suurt. Ma pole reaalselt oma eluilmas ka nii suurt ämblikku näinud. Isegi mitte Portugalis. Jah, mingites troopikamajades on neid veel suuremaid karvaseid monstrumeid näha olnud, aga siis on nad ikka tavaliselt ohutult klaasi taga kinni olnud, mitte su magamistuba vallutada üritanud. MAGAMISTUBA!  KOHT, KUS MA  M A G A N!! Ma pole juba ammu niimoodi mingi hiire, ämbliku või mõne muu asja peale karjunud, aga peale nii ca minutiajalist paanikahoogu oli mul peas vaid üks mõte: ''Ma pean siit ju nüüd välja kolima!!!''
Vahtisime mõne aja üksteisele tõtt, kuni ma lõpuks ennast jalule julgesin ajada, ja panin tule põlema. Haarasin esimese karbikese ja mingisuguse tugevama papi ja... passisin veel temaga mõne aja tõtt. Ta oli lihtsalt kusagil juhtmete all peidus, kuhu ma poleks oma püünisega mitte mingi valemiga temani jõudnud. Ühel hetkel sai tal aga villand ja ta pistis ukse alt teise tuppa punuma. Mina tormasin muidugi järgi, aga mida polnud seda polnud, ja nii ma mõlgutasin oma kolimisplaane edasi. Mida võtta, mida jätta??  Läksin jõin korraks rahustuseks klaasi vett, istusin kabuhirmus kuidagi oma voodile tagasi, ja elu läks kuidagi edasi.
Värin hakkas kenasti üle minema, ja tundsin ennast taas rahulikumalt WHEN SUDDENLY  a wild spider is climbing on my wall!!! Ja seekord oli ta juba minust vaid poole meetri kaugusel. I swear to god it scared the hell out of me. Miks MINA? Seekord ajasin ennast küll palju kiiremini püsti, ja nüüd oli ta ka normaalses kohas, et ta kinni püüda. Mõeldud, tehtud, vastikusest rõdult tuppa tagasi tuldud, aga te võite ette kujutada, millised parakad mul praegu on. Tekk läheb jala vastu, ja juba kardan ma, et see hiidämblik on naasnud. I sure hope it stays outside... like forever!

Kuida teile see NELJAsentimeetriline ''pisike'' magamistuppa meeldiks?

Minuga on vist miskit väga valesti läinud, aga millegipärast ma googeldasin hiidämblikke. See Õhtulehe artikkel oli kõike muud, kui lohutavat.  See on kohutav, mitte lohutav.

''Mati kuulis Arnelt, et kui tavaliselt imeb ämblik kärbse tühjaks, siis see isend neelas ohvri lihtsalt alla.'' - I mean... REALLY? In my BEDROOM?

teisipäev, 19. august 2014

TAG: My First Time! ehk siis veeel küsimusi ja veel rohkem vastuseid.

Ei. Juttu ei ole seksist - kahjuks või õnneks, aga küsimused minu üldiste esimeste kohta. More questions??? Jep, ja siit nad tulevad. Tundub, et mulle lihtsalt meeldib küsimustikke täita. :)
Nagu ikka, siis oleks tore ära märkida blogi, kust selliseid ideid ammutada, ja seekord oli selleks see blogi. Küll aga tahtsin ma siiski inglise keelseid küsimusi ja seepärast pidin natukene netist tuhlama, ja konkreetsed küsimused, millele mina vastasin, on pärit hoopiski siit lehelt. Otse loomulikult olid need algselt mõeldud taas YouTube'ile, ja seepärast mugandasin küsimused tsipa ümber. Don't hate. Or do. Your pick.

The Questiones: 

1. FIRST blog you ever read? • Pean tunnistama, et kui MINA blogi hakkasin pidama, siis ma reaalselt vihkasin blogisid. Tundub küll imelik, aga samas ma olengi imelik, seega kõik klapib. Esimeseks blogiks oli siiski Merje blogi, mida tutvustas mulle minu õde.

2. FIRST blog you ever subscribed to? • Esimene blogi, mida ka igapäevaselt jälgima hakkasin oli samuti Merje. 

3. Do you still talk to your FIRST love? • Praegu enam ei suhtle, aga nii aasta aega tagasi suhtlesime päris palju. Meil oli asi üldse imelik. Kui me 15-aastasena lahku läksime, suhtlesime me alguses ca pool aastat, siis ei suhelnud reaalselt nii neli aastat, kuniks me lõpuks oma suud puhtaks rääkisime, ja saime vägagi headeks sõpradeks. Ta on siiamaani mulle kallis, aga ma leian lihtsalt, et tuleb teada, millal on õige aeg lahti lasta ning edasi liikuda. 

4. FIRST kiss? • 13-aastasena. Vahetult enne seda, kui mõtlesin, et mu elu on läbi, sest mind polnud siis veel MITTTE KEEGI suudelnud. Jumal tänatud - arvasin, et olin juba hukule määratud. Esimene kutt või armastus ta mulle polnud, kuid meeldis ta mulle tollel ajal sellegipoolest. 

5. FIRST alcoholic drink? • Ma ausõna ei mäleta :S. Ma arvan, et see käis pigem nii, et keegi andis mulle miskit proovida. A'la valget veini vms. Aga jook, mida ma konkreetselt jõin, oli arvatavasti siiski siider.

6. FIRST car? • Audi R8... taipohh enne esimest autot ei osta, kui seda autot ei saa :D

7. FIRST job? • Töötasin sellise asja peal nagu Skyjump, aga lihtsalt teise firma all. Minu tööandja oli veits rotim, ja tal fancy't kodulehte ei olegi. Igatahes oli see mega vinge kogemus, ja pappi oli nagu muda. 16/17-aastasena 2000 krooni ühe õhtuga rikkamaks saada, oli ikka päris vinge küll.

8. FIRST pet? • Perekonda tuli kõigepealt koer Mustu, aga päris minu esimeseks oli kass Kitty. Talle järgnes kohe ka jänes Jännu. (Ma olin tol ajal vist üsna vaimuvaene, et taolisi 'originaalseid' nimesid valisin)

9. FIRST celebrity crush? • Kas Eestis saab üldse sellist küsimust küsida? :D Rohkem nagu välismaa teema, kus tüdrukud ja poisid oma toa ja iseenda mingi kuulsuse postreid täis kleebivad ja öösiti tänu sellele igasuguseid häid unenägusid näevad. Väikesed stalker'ite võsukesed. 

Edit: Oppopp. Ja nüüd pean kohe oma sõnu sööma hakkama. Mega crush oli mul tegelikult küll, ja seda Special Delivery lauljasse, kelle nimi oli ... Daniel?, kui ma õigesti mäletan. Mingi UK bänd oli vist. Iga kord, kui ma tema bändi kuulamas käisin, kallistasin ma teda pärast nii ca 3 korda. Piinlik lugu -.- 

10. FIRST real boyfriend? • Minu esimene armastus ta oligi. 

11. Who was the FIRST person to text you today? • Mu töökaaslane. Ega mul väga elu ei olegi, mis siin salata.

12. Who was your FIRST grade teacher? • Jään vastuse võlgu. Nime kohapealt on küll ikka totaalne auk, aga SÜNNIPÄEV oli tal vähemalt 20. märtsil. Tegelikult on kurb, et nimi on meelest läinud, aga olen üpris kindel, et algas A tähega. 

13. Where was your FIRST sleepover? • Minu esimese parima sõbranna juures.

14. What was the FIRST thing you did this morning? • Jõin ära kaks klaasi vett, seejärel tahtsin välja uurida, kas vesi imendub ka läbi naha, ja läksin pessu. 

15. FIRST concert you ever went to? • No kohe mitte ei oska sellele vastata. Mu ema (ja ka isa) tassis mind tänu oma töökohale päris paljudesse kohtadesse. 

16. FIRST broken bone? • Mul on lapsepõlves päris palju mõrasid ja luumurde olnud, seega ei mäletagi, milline neist just see kõige esimene oli. 

17. FIRST movie you remember seeing? • Ehk ''Heart and Souls''. See oli mu lemmikfilm nii ligikaudu miiiiljon aastat, ja ma olen seda näinud ka nii miljon korda. Kusjuures ma pole seda väga ammu vaadanud ega selle peale mõelnud, ja nüüd kus ma seda filmi netist otsisin, avastasin ma, et ma olen Robert Downey Jr.'t armastanud palju kauem, kui ma ise arvasin. Super film temalt, kuid kahjuks väga vana ka - 21 aastat. 




Ootoot. Kui see film 21-aastane on, ja mina olen ka sama vana, kas see teeb mind ka siis väga vanaks, või teeb see selle filmi hoopiski 'nooreks'? :D Mind f***!!

18. FIRST sport you were involved in? • Korvpall - sest mulle meeldib korvi saada. 

19. FIRST tweet? • Vaid kuu aega tagasi, ja selleks oli ka mingi ebamäärane postitus Bloggabase'i kohta, kuna see sait lihtsalt sundis mind seda tegema :(.

20. FIRST Facebook profile pic? • Facebook väidab, et see pilt, aga ma väga kahtlen, et ma kaks aastat ilma profiilipildita ringi jooksin.



21. FIRST piercing? • Kaks kõrvaauku - üks ühte, teine teise kõrva. Oma kolm ülejäänut kõrvaauku tegin alles 3 aastat tagasi. 



esmaspäev, 18. august 2014

Kui tihti teie wc'd külastate? ehk 3 liitrit vett päevas.

Ma hakkasin täpselt kolm päeva tagasi oma veejoomist jälgima. Eesmärgiks panin omale kolm liitrit ühe päeva jooksul, ja joon ma seda enamjaolt 250 ml klaaside kaupa. Et seda ettevõtmist tõhusamaks muuta tõmbasin ka oma telefoni app'i Water Tracker, millega on mugav vee koguseid jälgida. Proovisin ka muid samalaadseid rakendusi, kuid see tundus kõige puhtama ja konkreetsema disainiga. Ühel teisel rakendusel oli küll võimalus panna endale notification iga kindla aja järelt, kuid see tuletab sulle meelde vaid juhul, kui möödas on juba mitmeid tunde. Eriti mugav on see loomulikult siis, kui olemas on ka Sony Smartband - nii annab käevõru kohe väikese vibratsiooni, ja tuleb meelde vett juua. Nagu näiteks täna, kui ma unustasin ennast totaalselt nii ca viieks tunniks arvuti taha, kuna ma tegelesin oma blogi galeriiga, ja lõpuks vibreeris mu smartband ja ajasin oma tagumendi voodi pealt püsti.

... going to bathroom.

Igatahes... miks ma otsustasin hakata niii palju vett jooma? Põhjused on väga lihtsad. Esiteks olen ma ülekaalus, teiseks on mul liigagi sagedased peavalud, ja kolmandaks tahtsin ma ennast värskemana tunda.
Esimesel päeval oli see päris hull, ja siis suutsin ma endale kõrist alla suruda vaid kaks liitrit. Mul oli õhtul, enne magama minekut, lausa kolm tundi tunne nagu ma tahaksin pool oma sisikonda välja oksendada. Järgmistel päevadel on aga tunduvalt kergemini läinud, ja kolm liitrit pole enam miskit ära juua. Hell... kohati tunnen, et võiks veelgi juua. Täna jõin näiteks ühe korraga ära kolm klaasi vett, mis teeb siis 750 ml. See on sama hea, kui ma oleksin veinipudeli avanud, ja selle kõik alla minutiga endale makku kupatanud. Ja, kui te arvate, et peale seda ei tahtnud ma paar tundi kindlasti vett näha ka mitte, siis te eksite. Nimelt jõin ma nii ca 20 minuti pärast veel ühe klaasi vett ära.
Selle rakendusega on väga mugav ka see, et saab jälgida päevadevahelist statistikat ja lisaks saab vaadata ka veel käes oleva päeva jooksul tehtud sissekandeid, kus on kellaajad ja kogused kirjas. Vahel läheb meelest ära, kas ma ikka panin klaasi kirja või mitte, ja tänu sellele on hea kella pealt vaadata, ning sissekanded tulevad õigemad, kui niisama huupi lahmides.
Pole vist raske arvata, mis kogu selle asja üheks suureks miinuseks on. MA KÄIN KOGUAEG TUALETIS. Nagu koguaeg!!!! Kuigi samas tundub mulle ka, et mu keha hakkab ka sellega harjuma, sest eile käisin ma veel sõna kõige otsemas mõttes iga poole tunni tagant end kergendamas (ja siis olin ka lõhkemas), kuid juba täna on minu wc külastused märksa harvemaks jäänud.
Ma ei ole veel välja mõelnud, kas ma kooli ja töö ajal ka nii palju vett tarbin või ei, aga eks seda saab näha. Homme ongi esimene tööpäev peale veejoomise alustamist, seega elu näitab, kas mul annab seda igapäevaselt teha ja kas mu keha kohandub uue veenormiga piisavalt.

TMI - Too Much Information

Sest, et igav oli. 
No olgu... tegelikult ma nägin seda tag'i juba varem ühes blogis, kuid tõeliselt pakkus see mulle huvi pigem selles blogis. Mõeldud on see küll algselt YouTube'i jaoks, aga tundub, et see võtab vaikselt tuure üles ka blogimaastikul. Ega see ausalt öeldes suurt miskit ei ole, aga ajaviiteks käib kah. Tõlkimata variandi leiate kas minu blogist või siit lehelt, ja kui soovite eesti keelset, siis pigem tõlkige ise uuesti, sest need tõlked, mida mina näinud olen, on mõne kohapeal ikka õigest vastest täiega mööda. 

TMI TAG ∙ QUESTIONS :

1: What are you wearing? • 
Siniseid shorts'e ja musta pluusi ehk teisisõnu - koduriideid.
2: Ever been in love? • Yup. Been there, done that.
3: Ever had a terrible breakup? • Eelmine aasta.. wõh-wõh-wõh!
4: How tall are you? • 165 cm
5: How much do you weigh? • Liiga palju :D
6: Any tattoos? • Vasaku käevarre peale on tätoveeritud kiri ''Catch your dreams..'' and I love it!
7: Any piercings? • Vasakus kõrvas kaks auku ja paremas kolm.
8: OTP? • pass
9: Favorite show? • Ellen DeGeneres Show
10: Favorite bands? • System of a Down ja Tanel Padar & The Sun.
11: Something you miss? • Aega, et saaks reisida.
12: Favorite song? • Ei ole lemmikut, kuid hetkel kuulan palju Christina Aguilera ''Bound to You'd'', ja üldiselt on alati meeldiv SOAD'i ''Aerials''.
13: How old are you? • 21-aastane
14: Zodiac sign? • Kalad
15: Quality you look for in a partner? • Ausust, usaldusväärsust ja laia maailmavaadet. 
16: Favorite Quote? • Never regret anything that once made you smile.
17: Favorite actor? • Umm... Colin Farrel, Gerard Butler. 
18: Favorite color? • Türkiis või oranžikas roosa, kuigi enamjaolt kannan musta, kuna see on elegantne ja sobib kõikjale.
19: Loud music or soft? • Pigem vali.
20: Where do you go when you’re sad? • Oma tuppa või kusagile, kus saan olla üksi. Ei meeldi seda väga teistele välja näidata.
21: How long does it take you to shower? • Kui teen kiirpesu, siis kümme minutit, kui mul on aega, ja tahan nautida, siis olen isegi tund aega duši all olnud.
22: How long does it take you to get ready in the morning? • Oleneb kuhu lähen, kui niisama välja, siis ca kümme minutit.
23: Ever been in a physical fight? • Kunagi õega ikka.
24: Turn on? • Enesekindlus (mitte ego), lai maailmavaade ja naise toetamine, temasse uskumine tema ettevõtmistes ja igapäevaelus.
25: Turn off? • Väga halb grammatika ja keeleoskus (mitte, et ma ise selles valdkonnas ingel oleksin, aga sellegipoolest); Ükskord ma lõpetasin isegi ühe mehega sellepärast suhtlemise, kuna ta lihtsalt ei osanud kirjutada.
26: The reason I started blogging? • Eelmise aasta sündmused olid minu jaoks nii rasked, et hakkasin neid ükshetk blogides endast maha laadima. Sellest sai üks tore harjumus, ja nüüdseks on see osa minu igapäevaelust.
27: Fears? • Vahel kardan, et ma ei leiagi endale inimest, kes mind armastaks ja minuga koos oleks. Pisut pealiskaudsemalt kardan kõrgust, ja avalikult esinemist, kuid neid hirme meeldib mulle ka samal ajal push'ida.
28: Last thing that made you cry? • Tundsin, et olen üksinda ja, et mind ei osata piisavalt hinnata.
29: Last time you said you loved someone? • Ei mäleta kahjuks.
30: Meaning behind your blog name? • Blogi nimel erilist tagamõtet ei ole, aga kirjelduse (''Stop chasing your dreams... go catch them!'') mõte on inimesi teadlikuks teha, et populaarsest motost ''Follow your dreams'ist'' jääb väheks. Tuleb rohkem tegutseda, kui oma unistustel lihtsalt järel joosta. 
31: Last book you read? • Paulo Coelho ''The Alchemist'' - inglise keeles, kuna need on raamatupoodides pea jagu odavamad ja teiseks on need head õppimisallikad.
32: The book you’re currently reading? • Hetkel ei loe midagi.
33: Last show you watched? • Seriaalidest ''Pretty Little Liars''.
34: Last person you talked to? • Oma töökaaslasega.
35: The relationship between you and the person you last texted? • Minu otsene ülemus.
36: Favorite food? • Sushi, aga kuna ma otsustasin riisi söömisest loobuda, siis steik värske salatiga.
37: Place you want to visit? • Seriously? I can pick only one place? Not happening.. Whole f'ing world!
38: Last place you were? • Kodus, ja reisimise mõttes Rootsis.
39: Do you have a crush? • Kahjuks või õnneks ei olegi praegu.
40: Last time you kissed someone? • Suudlesin kellegagi viimati.. jessuke - nii ca kaks kuud tagasi, kui nüüd just pange ei pane, aga musi tegin kellelegi kaks päeva tagasi.
41: Last time you were insulted? • Hakkasin kirjutama, et ei mäleta, aga siis tuli miskit meelde küll - mu perekonna koer pandi nii kuu aega tagasi magama, ja mu vanaema, kelle juures ta elas, suvatses sellest, et ta nii haige on, alles päev enne mu emale rääkida. Kui ma küsisin, miks ta mulle ei helistanud ja varem midagi ei öelnud, tuli sealt vastuseks vaid: ''Mis ma sinule tühjale ikka seda ütlema oleksin pidanud?'', mis tähendas seda, et ma nägin Mustut alles matmise ajal, kui oli juba hilja, kuna ma lihtsalt ei jõudnud varem sinna. Oli ikka päris solvav küll.
42: Favorite flavor of sweet? • Ei ole väga magusa armastaja, aga... karamell?
43: What instruments do you play?? • Kunagi mängisin klaverit, enam ei mäleta kahjuks.
44: Favorite piece of jewelery? • Minu hõbeketiga kuukivi ripats.
45: Last sport you played? • Ehk piljard? See vist kvalifitseerub selle küsimuse alla.
46: Last song you sang? • Christina Aguilera ''Bound to You''
47: Favorite chat up line? • Oh god... hmm. Ausalt öeldes ei tule mulle üldse miskit pähe, aga kui keegi alustab vestlust öeldes kullapai või kallis, on suhteliselt kindel pauk, et ma vastan :).
48: Have you ever used it? • Ülaltoodud variante kasutan ka ise pidevalt.
49: Last time you hung out with anyone? • Kaks päeva tagasi, ehk laupäeval, oma 25 töökaaslasega peol, mille ma korraldasin.
50: Who should answer these questions next? • Igaüks, kätt kellelegi ette ei hakka panema.



Tavaelust täieliku harmooniani - CHALLENGE ACCEPTED!



Ma tahaksin olla vana rahu ise. Nii ongi. Et ma ei läheks asjade peale nii närvi, ja suudaksin külma närvi hoida. Kuigi tegelikult ma mõnes mõttes suudangi külma närvi hoida. Või äkki on see lihtsalt see, et ma surun oma tunded alla, sest tihtipeale kui ma võiksin vihastada, ei tee ma seda, kuid lõppkokkuvõtteks teeb see mulle karuteene, kuna need asjad lihtsalt kogunevad kusagile ja ühel hetkel tuleb punn pauguga eest ära. Mida ma tahaksin oleks aga see, et mul oleks nö paks nahk; et need asjad lihtsalt ei mõjuks mulle; ühest kõrvast sisse teisest välja; nagu hane selga vesi. Neid väljendeid on palju, aga mõte on kõigil ühine - olla iseendaga  täielikus rahus.

Olen siin juba paaril korral oma kuukivist pajatanud, aga lubage mul seda veel ühe korra teha. Wild Woman ehtepoe kodulehel oli kirjas, et kuukivi aitab oma tunnete olemusega nõustuda, rahustab tormist meelt ja leevendab stressi. Ma ei tea, kas asi on tõesti selles kivis, aga ma tõesti tunnen, et ma olen rahulikum. Ja üldsegi, kas kivide energiad tõesti mõjutavad meid, või on see pelgalt platseeboefekt? Samas ehk ei olegi vahet kas see on platseeboefekt või mitte, kui asi toimib. Või mis? Oma kallile kuukivile tahaksin ma lisaks osta veel roosat kvartsi ja ioliit'i ehk korderiit'i. Viimast tundub päris keeruline saada olevat. Nägin veebis metsikult kenasid pilte sellest kivist, aga netipoodides oli seda vähe, ja ka need üksikud olid kas koledad pisikestest kividest helmeketid või siis mingi hall kivikäntsakas. Idee poolest peaks ta siiski olema tumesinise värvusega. Nägin küll Google'is ühte linki Osta'sse, ja kui selle lingi avasin pidin äärepealt südari saama, kuna see ripats oli lihtsalt niiii ilus. Mõni minut peale selle kivi imetlemist pidin ma aga uuesti südari saama, sest nägin, et oksjon on ammu ilma lõppenud, ja nii tilgub mu süda praeguseni selle järgi verd. Kui keegi peaks teadma, kust saab sellist asja nagu ioliit / korderiit / vesisafiir, mis näeb välja selline, siis palun sheerige kama, et ma saaksin selle kullakese endale.
Ma küll tunnen, et kuukivi aitab, kuid siiski pole ma omadega veel päris seal, kus tõesti olla tahaksin. Mu ema ja ka ma ise olen täheldanud, et ma olen hoopis teine inimene, kui ma olen välismaalt tulnud. Ja mulle meeldib, milline ma siis olen. Isegi, kui ma tulin viimasel korral Portugalist puruks põlve ja pahkluuga, lonkasin ja olin kurb, siis mu südames oli sellegipoolest rahu. Mu hing oleks nagu paika loksunud. Sama efekti tundsin ma ka tegelikult Taevaskojas, aga seal käies oli see palju lühiajalisem. Olin ma seal ju ka ainult mõned tunnid, ja reisil olen ma palju pikemalt käinud.



Ma ei tea kuidas teistega on, aga minu suurim tahe siin ilmas on täielikus harmoonias elada. Mis omakorda tekitab mulle dilemma, sest ma ei tea kas peale kooli lõpetamist minna ülikooli või... teha load, osta auto ja lihtsalt sõita. Igale poole. Ma tahan sõita läbi Aafrika kõrbete ja Austraalia, minna uudistama Machu Picchu't ja minna tagasi oma jumalikku Firenzesse. Vallutada Everest ja mediteerida kusagil palmi all. Ja ma läheks isegi täiesti üksi. Kui keegi tahaks tulla kaasa, siis noh... seltsis segasem, aga ma teeksin seda ka täiesti üksi nii, et silm ka ei pilguks. Võib-olla see ülikoolimõte on mulle mingi ligihiiliv massimõtlemine, ja ehk ma ei peakski seda üldse tegema. Äkki, kui ma seda teen, lähen ma sinna main stream kasti tagasi, ja ma ei oskagi enam seal uuesti välja tulla. Kusjuures ma olen varemgi tähele pannud asjaolu, et kui ma alustan oma postitust mingi küsimusega või probleemiga, siis kirjutamise käigus leian ma iseenda seest sellele vastuse. Niisama sellel mõeldes seda ei juhtu. Just kirjutades jõuan ma vastusteni, mis tulevad minust endast.
Ma tunnen selle rahu leidmise ja harmoonias elamise vastu nii tugevat tõmmet, et see paneb mind huvi tundma, kas seda tunnevad ka teised inimesed. Ja kui tunnevad, kas ehk see võibki olla inimese eesmärk siin elus!? Saavutada iseenese ja maailma vahel totaalne harmoonia, ja elada enda hinge järgi. Sest, kui nüüd reaalselt mõelda, siis inimene ei ole siia ilma loodud karjääri tegema või raha teenima. Ma mõistan, et mõndade jaoks võib see jutt tunduda nagu üks suurt hookus pookus või abrakadabra, aga mis siis, kui see ongi meie ülesanne siin elus. Lennukiga sõites tuleb ohu korral hapnikumask paigutada esmalt endale, ja seejärel teistele, kuna kui sa ise teadvuse kaotad, ei saa sa teisi aidata. Kas ei või olla nii, et eluga on samamoodi? Ehk peame me esmalt saavutama endas rahu ja tasakaalu, et saaksime aidata ka teistel sama teha.





neljapäev, 14. august 2014

Mehed on targad, naised on... naised???

Ma hoiatan siin kohe ära, et tegemist on vingupostitusega, aga ma lihtsalt enam ei suuda seda enda sees hoida. Ja, kui keegi imestab, miks ma üldse neid inimesi nii palju tähele panen, siis on selle põhjus väga lihtne: ma panengi inimestes väga palju detaile ja sarnaseid käitumismalle tähele, ja seega ei ole minu peas maailmas mitte 7 miljardit inimest, vaid nii umbes 1000 erinevat, kellel on lihtsalt metsikult palju äärmiselt sarnaseid mõttekaaslasi.

Mind on üldjuhul õnnistatud kahte sorti inimestega. Ühed, kes kiidavad alatasa, kui tark ma olen, ja panevad tänu sellele mind rohkem püüdlema, ja teised, kes on lihtsalt munnid, ja teevad mind koguaeg maha. Ma olen selline.. hmm.. jälgija. Kui mulle miskit vastukarva on, siis ma veidike jälgin, seedin, mõtisklen. Mõtlen välja, miks see inimene / olukord mulle tegelikult vastukarva on, ja ühesõnaga lähenen asjale igati süviti. Aga, kui mulle siiski satub teepeale ette jällegi seesamune ''m*nn'', ja jumala eest vabandust väljenduse eest, siis ma pole veel kordagi jõudnud järelduseni, et ta on seda põhjusega - ta lihtsalt tunneb end niiviisi paremini.
Et keegi valesti aru ei saaks, siis need tropid ei tee mind niimoodi ''halvasti'' maha, vaid see kõik käib läbi rooside ja õhupallide, ehk nad suudavad selle nii osavasti oma jutu sisse ära peita. Ja tänu sellele peitmisele, ei saa ka otseselt vihaseks saada, sest jumal hoidku ta ju ütles midagi ''kena''. Sellised peidetud mahategemised on kõige hullemad üldse. Sest pealt vaadates tundub inimene, kes neid teeb, suurepärase inimloomana, ja kes saaks üldse tema peale kurjaks saada.
Kui ma nüüd päris aus olen, siis 'vihastamine' ja 'kurjaks saamine' pole õiged väljendid. Pigem tahaksin ma lihtsalt kohe-kohe-KOHE selle inimese seltskonnast lahkuda, ja veel parem ta üleüldse enda elust välja visata. Kurjaks võib see mind ajada juhul, kui mul pole võimalust teda enda elust välja visata. Nagu näiteks, kui ma satun kellegi sellisega koos töötama. Ei saa ju nii pirtsperse ka olla, et hakkan seal iga kuu omale lemmiktöötajaid valima, et graafik selle järgi tehtaks.

Mida ma siis nende troppide suhtes märganud olen? Ma olen märganud just seda, et need inimesed on endas nii ebakindlad, ja materdavad teisi maha igal võimalikul juhul. Kui sa, kallis töökaaslane, seda lugema peaksid, siis noh... shit happens. Kui ma võrdlen mingeid konkreetseid situatsioone teiste töötajatega, siis on just see kolleeg inimene, kes peab täiesti lambiste asjade peale mõnitavalt naerma. Ja ta ei tee seda isegi minu arust teadlikult. Jääb mulje, et ta on seda väga kaua teinud, ja ei pane enam tähelegi. Tundub täiesti sõbralik. Ta on inimene, kes ütleb mulle ''totu'', kui samal ajal väidab ise, et ta ei suuda juba üle aasta aja välja arvutada, kui mitu cl on ühes ml. Samuti oleks ta äärepealt viinapudeli müünud maha 600 euroga, kui tegelikkuses maksab see 150. Ja need on ainult paar üksikut näidet, mis võtsid aset tänasel päeval. Ma tõin küll näiteid tema peal, sest noh... värsked emotsioonid, aga see käitumismall on nendel 'troppidel' kõigil üks ühele. Kui kellelgi teisel läheb miskit nihu on nad kõik totud, lollid, blondid ja lihtsameelsed. Kui NEIL läheb valesti, siis on nad kord väsinud, joonud, ületöötanud vms. Teisi tormavad sekundit mõtlemata tembeldama, kuid endale on alati vabandus varnast võtta. Loll on see, kes vabandusi ei leia.
Ma ei tahaks seda kuidagi lahterdada, aga ma ei ole veel oma silmaga näinud, et üks naine on niimoodi käitunud. Ma ei ole üldse selline inimene, et mehed on nii ja mehed on naa, ja mehed võiks üldse kaduda, aga ainult, ja ainult mehed on sellist janti teinud.
Ja andke mulle andeks, aga mul on tõsiselt kopp ees sellest. See on ka põhjus, miks ma loobusin mõttest minna ülikooli IT'd õppima. Pole vist väga suuri selgeltnägija võimeid vaja, et arvata ära, kas ma oleksin seal oma sooga vähemuses või ei. Ja kas, mulle hakataks täpselt samasuguseid materdusi loopima või ei.

Kusjuures, kui ma nüüd siin kirjutasin, siis tuli mulle siiski meelde üks naine. Nimelt mu vanaema. Tema on küll samasuguse käitumismalliga. Tuleb eriti hästi veel meelde seik, kui üks laualamp oli katki läinud, ja vanaema ning vanaisa askeldasid jube hoolsalt selle lambi kallal. Minu esimene pakkumine oli, et kontrollige korraks pistiku jagaja ära. Mida mulle vastati? ''Mida ka sina tead. Lase meil täiskasvanutel tööd teha. Ära sega siin.''. Ma olin siis ehk nii 10-aastane. Rügasid nad vaesekesed seal nii tund aega, kuni saabus tõehetk - lamp oli perfektses korras; katki oli - jagaja.

Eriti sagedane situatsioon on see, kui see inimene ise ei saa millegagi hakkama, ja kui ma appi lähen, siis lükkab juba eos mu abi tagasi, ja juba materdab ''Aahh.. Mida sa tegid, sa rikkusid kõik ära / OUMAIGAAAD / Ajugeenius / Oota! Ära puuduta. Las MINA teen.'', ja mis tuleb lõpuks välja? Üllatus-üllatus - õigus oli ei kellelgi muul, kui MINUL. Aga kas ta seda tunnistab ka? Hahaha... kindlasti mitte. Osadel inimestel lihtsalt tundub olevat mingi foobia naiste abi vastu või siis on nad nii enda egos kinni, et ei suuda oma pisikesse peakesesse ära mahutada, et üks naine võibki reaalselt talle appi minna, ja mitte vastupidi.

Ma pole üldjuhul inimene, kes materdab mehi või mida kõike veel, aga no seriously... Get over yourself! 

Ja ma ei ütle, et see kolleeg või taolised inimesed on halvad inimesed. Nad on tegelikult vägagi toredad inimesed. Seda kõike kuniks nad sekundi murdosaga lihtsalt megatropiks digimuutuvad, ja ma nende eest nelja tuule poole tahaks joosta.

kolmapäev, 13. august 2014

Kui mälu veab alt...

Mul on  k o h u t a v a l t   imelik mälu. Ma ei ütleks otseselt, et mul on halb mälu, aga mu mälu on väga selekteeriv. Kord šokeerin ma oma tuttavaid, et mäletan detailselt nende tapeedi mustrit, mida olen ainult ühe korra kümme aastat tagasi näinud, ja samal ajal lähevad mul meelest osade kokteilide retseptid, mida harvemini tegema peab. Need on mul ähmaselt meeles, kuid kogustega võin kenasti puusse panna. Mul on meeles paljude inimeste telefoninumbrid, kuid aastanumbrid mulle meelde üldjuhul ei jää. Miks? MIKS??? Numbrid on ju numbrid. Miks mul muidu nii kaua eelmisest postitusest möödas on??? Olgu-olgu. Ega see asi nüüd nii hull ka ei ole. Kirjutada on mul alati meeles, aga pole väga mahti olnud. Kuigi jah... postitusteemad pean ma küll kenasti omale üles kirjutama, sest muidu ei mäleta ma neist järgmisel hetkel mitte halligi. Nii nad mul seal ripuvad ja ootavad, millal jõuab kätte see hetk, kui ma valin nende seast ühe teema, mida kirjutada. Üldjuhul tuleb mul neid ideid pähe vahetult enne magama jäämist.
Kusjuures, kui ma praegu mõtlema hakkan, siis mul on pigem vist kirjutamismälu. Sest, kui ma miskit juba märkmikku üles kirjutan, püsib see mul palju paremini meeles. ISEGI, kui ma kasutan elektroonilist märkmikku. Samas, kui ma koolis ajalooga seotud aastaarve üles kirjutan, ei jää need mulle ikka meelde. Ja, kui ma olen ka kokteile üles kirjutanud, siis unustan ma ka need üks hetk ära, kuigi need püsivad üksjagu kauem meeles. Ma räägin. Mu aju on lihtsalt kätte võtnud ja selekteerib enda äranägemise järgi, mida ma mäletada võiksin, ja mida mitte. Seal ülevalpool on vist mingi oma elu.



Ehk on see lihtsalt perekonna viga. Alles hiljuti käisime me õe, isa ja isa naisega tripil ja sõitsime ka Narva-Jõesuusse. Te võite ette kujutada, kui imestunud isa oli, kui me mainisime, et me oleme seal juba käinud. JA TA ISE SAATIS MEID SINNA. Kaks aastat oli sellest korrast juba möödas, ja nüüd siis võtab isa kätte ja küsib: ''Täitsa lõpp! Aga, kuidas teil läks siis siin?? Oli lahe?''. Mõelda vaid. Inimene kingib sulle spa piletid, ja kahe aasta pärast küsib jumala entusiastlikult: ''Kuidas meil läks?''. Või siis nagu mu ema... Me oleme siin korteris elanud juba pea 4 aastat, ja nii eelmine nädal tuli ema minu juurde: ''Kuule - milline see meie prügikast väljas on?''. Seriously? NELI AASTAT. Kuhu sa kõik need eelmised aastad prügi visanud oled siis?
Kord juhtusin ma ühe kutiga ka samal teemal rääkima, ja ta ütles, et peab peaagu kõik asjad märkmikku üles kirjutama, ja käsitsi. Muidu lihtsalt ei mäleta. Jutt läks ka mälutreeningute peale, kui me mõlemad nõustusime, et võiks ju teha küll, ja oleme sellele ennegi mõelnud, aga noh... LÄHEB JU MEELEST ÄRA.

kolmapäev, 6. august 2014

Tony Stark??? - in your dreams!!



Lugu sellest, kuidas ma Tony Stark'iga tema helikopterit taga otsisin ehk juttu on taas minu veidratest unenägudest.
Ma ei oska isegi öelda, miks ma sellist unenägu nägin. Pole juba tükk aega Robert Downey Jr. filme vaadanud, kuigi jah - tuleb tunnistada, et eile korraks mõtlesin sellele, aga otsustasin siiski ühe teise filmi kasuks.
See kõik oli suhteliselt utoopiline. Käisime Tony ja mingite muude tegelinskitega mööda linna ringi, ja istusime just ühte kohvikusse sööma, kui järsku tuli teade, et keegi tahab Tony helikopteriga midagi äärmiselt kurja korda saata. Et Tony SUUUUUUUUUUR korter asus sobivalt samas majas, jooksime me kõik kohvikust minema, et võimalikult kiiresti helikopter tagasi saada. Tegemist oli nimelt katusekorteriga, mis oli läbi kahe korruse ja seal oli meeletult palju tube. Loogiline oleks ühte helikopterit otsida mmm.... näiteks KATUSELT, eksole? Loomulikult me seda ei teinud, ja otsisime läbi ka kõige väiksemad toakesed - u never know!! Aga kuna see oli unenägu, siis see oligi väga normaalne, et helikoptereid lihtsalt a'la kusagil elutoas, magamistoas või panipaigas hoitakse. Tegemist on ju siiski vägagi hinnalise asjaga, ja ei saa teist lihtsalt niisama katusel hoida, et iga teine suvaline pätt sellega maailma vallutama saaks minna. Kusjuures konkreetne ''pätt'', kes tahtis pättust teha oli ei keegi muu, kui üks tüdruk mu tööjuurest. Ma ei saanud täpselt aru, kas ma mängisin seal mingit topeltmängu või ei, aga igatahes pidin ma ennast tema eest varjama. Ei saanud ta ju teada saada, et ma Tony'ga NIIIiiiiii hästi läbi saan. Seal ma siis redutasin, pooleldi pingi all, kui tuli tuppa see sama L, ja kuna ta talle avanevast vaatepildist arvas, et ma varjan ennast Tony eest, ja mitte tema, siis oli ta väga sõbralik ja tõi mulle süüa. Ju siis tal hakkas kurb vaadata, et ma seal pingi all üksinda nälgin. Muuseas mainis ta ka, et leidis helikopteri üles ja lendab kohe minema. Mina muidugi jooksin Tony juurde seda talle ette kandma. Lool väga õnnelikku lõppu ei olnud. Pätt sai ju siiski helikopteriga ajama, ja läks sellega kes teab mida korda saatma.



Mulle satub ikka aegajalt igasuguseid veidraid unenägusid. I mean... Tony Stark? Really? Aga samas... kes ei tahaks siis Tony Stark'i unes näha :D. Mõned aastad tagasi nägin ma lausa iga jumala päev igasuguseid utoopilisi unenägusid. Küllap ma nüüd lihtsalt ei mäleta hommikuks kõiki.
Ja eelmise unenäopostitusele lisan, et juurde on tulnud veel üks surmaunenägu. Palju võib??? :S Kuigi eelmistel kordadel olen ma reaalselt näinud nende inimeste surma, siis seekord nägin lihtsalt, et läksime matustele. Creepy...




esmaspäev, 4. august 2014

''Taking Stock''

Sirvisin mina Facebook'is ringi, ja sattusin sellise blogi lingile nagu helevalgus.com, milles kirjutas ta ühest toredast asjast nagu ''Taking Stock'ist''. Tema blogis oli aga omakorda link esialgsele välismaa blogile, milleks on siis meetmeatmikes.com. 
''Taking Stock'' blogitrend on omamoodi inventuur elu hetkeseisust. Loetletakse üles oma unistused, soovid, mittesoovid ja isegi hetke toiduvalikud. Blogi meetmeatmikes.com soovitab seda teha iga kuu, et saada endas rohkem selgust. Ise arvan, et suurema vahega seda kirjutades on seda veidi põnevam lugeda. Ka on see hea moodus oma eesmärkide ja teekonna jälgimiseks. Sealt blogist saate kenasti ka nö blank list'i, et seda hõlpsasti endale kopeerida.
Mina otsustasin seda ankeeti kasutada tõlkimata - leian, et see näeb niimoodi lihtsalt nägusam välja. Samamoodi nagu minu ''me, myself & I'' leht, mis on mul inglise keeles kirjutatud. Kirjutasin selle ühele teisele veebilehele valmis, mis oligi inglise keelne, ja kui seda tõlkima hakkasin, tundus see lihtsalt kohmakas ja tobe. Seega otsustasin ta jätta algse versioonina. Ja millegipärast mulle meeldibki inglise ja eesti keelt omavahel mix'ida seega me likie. 
See ankeet nüüd päris algne versioon see ei ole, kuna osad punktid olid lihtsalt veidrad, ja ma ei osanud sinna suurt midagi kirjutada.

Making: peale blogipostituse ei tee hetkel midagi
Cooking: keedumune, omatehtud pitsat
Drinking: espressot, vett
Reading: Paulo Coelho ''Alkeemikut''
Wanting: tahan endale rohkem aega, et tegeleda kirjutamise ja blogiga.
Looking: otsin motivatsiooni
Playing: ''Minion Rush'i''
Wasting: raiskan aega, mida võiksin kasutada kirjutamiseks
Wishing: soovin, et mul oleks töö kõrvalt rohkem energiat
Enjoying: naudin oma vaba päeva
Waiting: ootan sügist, kooli ja Aafrika reisi
Wondering: üritan aru saada, kas ma olen ikka normaalne inimene või ei
Loving: armastan loomi
Hoping: loodan, et leian endale hea hinnaga korteri
Marvelling: imetlen loodust ja maailma
Needing: vajan rohkem aega ja raha
Wearing: kannan sekretäristiilis riideid 
Following: järgin oma unistusi
Noticing: märkan abivajajaid
Knowing: tean, pean varsti uude kohta kolima
Thinking: mõtlen, et peaksin enda mugavustsoonist välja tulema
Feeling: tunnen end ärevalt
Giggling: naersin taaskord aegumatu ''It's Complicated'' filmi üle



Stockholmi sündroom või mitte...

Mulle väitis paar kuud tagasi üks mees, et maitsete muutumine ei ole midagi muud, kui Stockholmi sündroom. Arutasime põhiliselt veinikultuuri ja kuivi veine. Ta oli totaalselt veendunud, et (kuivade veinide suhtes) maitsemeele muutumine ongi justnimelt Stockholmi sündroom ja ei midagi muud. Ma ei oleks sellega 100% päri. Jah - kui tõesti algusest peale endale brut veine kurgust alla suruda, siis võib tõesti juhtuda, et maitsemeel muutub sunniviisiliselt. Aga suuremas pildis ei saa seda kindlasti väita. Näiteks vihkasin ma varem tohutult džinni, kuid eelmise suve lõpus, kui ühel istumisel seda jõin, hakkas see mulle äkitselt meeldima. Stockholmi sündroom ei ole siinkohal mitte kuidagi võimalik, sest ma ei 'harjutanud' ennast sellega, vaid lihtsalt ühest korrast piisas. Selguse mõttes olin ma seda enne ka proovinud, kuid varasemalt oli see mulle alati pigem vastukarva. Ka ei saa väita, et oleksin järsku proovinud kvaliteetsemat džinni, kui varem. Kõik on enamvähem siiski samal tasemel olnud. See on see üks baaridaami võlusid või mittevõlusid, et saame... okei, lausa peame proovima ära, mis joogi me nüüd kokku keerasime.
Teiseks on näiteks juustud - hallitusjuustud. See ei saa olla kellegi Stockholmi sündroom, et inimestele meeldib alguses metsikult näiteks väheke lahjam kraam, kuid ajaga lähevad aina intensiivsema versiooni peale üle. Midagi meestele: kas see on siis kohe Stockholmi sündroom, kui alustate sõitu väikesel käigul, ja vahetate koguaeg suurema peale? Naah... I don't think so either. Maitsemeeled arenevad, mitte ei muutu sunniviisiliselt. See väide on minu meelest igatahes purustatud.



Eile sattusin taaskord ühe indiviidiga Stockholmi sündroomist rääkima. Me arutasime, miks inimesed tegelevad tööga, mis neile alguses ei meeldi. Mõlemad nõustusime, et põhjuseks on need müstilised sotsiaalsed normid, millest inimesed oma kümne küünega kinni hoiavad. Mõelda vaid, kui nad kellestgi veel erinevad ka!!! Oh, NO!!! Mina muidugi ei mõistnud üldse seda vaatenurka. Või noh. Ma mõistan, et inimeste põhjused sellisel juhul ongi justnimelt sotsiaalsed normid või perekonna / lähedaste ootus vms, aga ma ei mõista seda, miks see üldse kellelegi korda peaks minema.
Igatahes. Härra väitis mulle, et lõpuks neile inimestele ju siiski hakkab see töö meeldima, ja see olevadki põhimõtteliselt nagu Stockholmi sündroom. Ja kui juba lõpuks meeldima hakkab, siis on nad ju midagi siiski õigesti teinud. Jah... mõnes mõttes nõustun - Sest lõpptulemusena on nad ju õnnelikud, kuid kas on tõesti mõtet raisata seda aega meil siin Maa peal, et ennast mingi tööga harjutada? Me võtame elu lühikesena, kuid isegi sellisel juhul me kujutame ette mingisugust kindlat aastakogumikku. Olgu selleks siis 70 aastat või 100 või ka 40, aga elu on meie jaoks ikkagi lühike. Ja mõelda vaid, kui see elu peaks kellegi jaoks veel lühemaks jääma. Ta surub ennast vihase näoga iga nädal viis korda sinna kontoritooli ja teeb tööd, mida ta jälestab, unistusega, et ühel kenal päeval üles ärgata suure armastusega selle töö vastu. Aga, mis saab siis, kui seda päeva ei tulegi kunagi. Ta läheb ühel päeval lihtsalt poodi, ja tagasi enam ei tule. Ja see tähendab seda, et see inimene on teinud kogu oma elu valesid asju. Elanud kellegi teise elu. Vihanud oma elu, et teiste normidele vastata.
Kui inimene peab juba ennast sundima millegagi tegelema, siis järelikult tuksub ta süda millelegi muule. Tihtipeale inimesed isegi ei tea, mis see on, aga see on olemas. Kes otsib see leiab. Ja kui nad juba peavad ennast millegi muuga sundima, siis minu jaoks ei ole see õige. Seega kummutan ma ka seekordse väite ümber.

Elu on liiga lühike, et tegeleda vale tööga, hoida enda ümber valesid inimesi, ja elada kellegi teise elu. Elage enda unistuste ja soovide järgi. Pole võimalik kõigile meeldida, ja kuigi see võib raske olla, siis ei pea ka oma perekonnale meeldima. Minu ema vihkas mind pea aasta aega, kui ma vahepeal kooli pooleli jätsin, ja mida teeb ta nüüd? Ta ütleb, et jumal tänatud, et ma teda ei kuulanud. See oli parim otsus, mida ma teha sain.
Kuulake iseennast. See on inimene, kes teab kõige paremini teie elu.
Ja lõpetuseks - kõhklused. Ma olen enamjaolt teinud kõik oma otsused täiesti ise. Ja see on ka põhjus, miks ma neist alguses kellelgi ei räägi. Teen lihtsalt ära, ja siis pole teistel muud, kui nendega leppida. Ja, kui ma tunnen, et tahaksin kellegi nõu, kuna ei suuda ise otsustada, siis juba see näitabki mulle, et järelikult pole õige asi, ja jätan tegemata. Ma tean alati ise, kas miskit on õige või mitte. Kui te ise juba kõhklete, siis ilmselgelt on see vale. Keegi teine ei saa teie elu suhtes otsuseid teha, isegi kui need paistavad olevat head otsused.