reede, 29. august 2014

Killuke minu igapäevaelust...

Läksin eile poodi, ja ostsin omale... pisikese panni. Pean tunnistama, et ma olen küllaltki laisk inimene, et mitte tahta pool oma elust kraanikausi ääres nõusid pesemas veeta, ja miski mu ajus ütles mulle, et pisikest panni on väheke ''inimlikum'' pesta. Ja tegelikult on ka! Joppas, ja sain ta veel eriti hea hinnaga. Alghind oli teisel pea 10 eurot, aga õnnekombel oli just Sellel pannil allahindlus, ja nii sain ma ta endale kõigest kolme euro ja neljakümne sendiga. Win! Ja ausõna - sellega on tõepoolest mugavam. Esiteks enamjaolt, kui ma midagi üldse praen, siis pole mul ju tegelikult seda suurt panni vaja. Kõik mu toit mahub selle pisikese peale suurepäraselt ära. Ja teiseks seda ongi reaalselt vaimselt kergem pesta. Kaks liigutust ja tehtud.
Ma olen tegelikult seda pisikest panni juba ei tea mis ajast tahtnud, aga millegipärast on see poodi jõudmisel alati meelest ära läinud. Ju siis ma ootasin seda head allahindlust.
Teiseks ostsin ma omale selle numpari kummist teesõela, mida üks tüdruk ühes blogis tutvustas. Kahjuks ei mäleta, kes sellest blogis, seega ei saa ka konkreetset linki anda. Ka mina olen üks nendest ''õnnetutest'', kes oma blogiga tasuta nänni ei saa, ja peab seepärast OMA RAHA EEST poest asju ostma. Ennekuulmatu, eksole? :D. Igatahes ostsin ma selle megaarmsa sõela tegelikult küll mitte tee jaoks, aga Stevia jaoks. Steviat on meil kodus juba tükk aega, aga varem tegime me sellest siirupit. Laisad nagu me oleme, siis pärast paari korda sinnapaika see jäigi, ja läksime taas suhkru peale üle. Seda müüakse igatpidi: lehtedena, tilkadena, valmis suhkruasendajana, you name it. Meil on see lehtedena, ja et oma elu kergemaks teha, siis otsustasin seda lihtsalt teesõela sees kasutada. Meil oli tegelikult varem ka kaks teesõela kodus olemas, aga kui ma neid üleeile otsisin, siis olid mõlemad kusagile vehkat teinud... hence the new one. Ka on meil kodus miljonite pakkide viisi pakiteed, seega saan ma oma teesõela südame rahuga Stevia'le jätta.



Teesõel maksab poes 4 eurot ja 50 senti. Stevia hinda kahjuks ei mäleta, aga ostsime ta ühest ökopoest Järve Selverist.

ALS Ice Bucket Challenge

Meie Amarillo tiim tag'iti ka ALS Ice Bucket Challenge'isse. Tegime asja ära ja üritus oli suurepärane! Kui siin leidub keegi, kes heiti pritsib, siis seletan ka teile asja lahti.

Miks me seda üldse tegime? - Clazz tag'is meid, ja oleks päris nõme olnud öelda, et me ei tee seda asja kaasa. Ja miks me oleks üldse pidanudki ''ei'' ütlema??

Miks on vaja endale 'show pärast' jäävett pähe kallata? - Jäävett kallatakse endale pähe selleks, et teada, mida tunnevad lihasehaiged igapäevaselt. Külm vesi tekitabki inimeses täpselt selle efekti.

Miks on vaja inimestel ennast veega üle kallata, et ''hea inimene'' olla? Miks te ei võiks igapäevaselt head teha? - Kõiki neid küsimusi on ette tulnud. Mina annetan näiteks koguaeg mingeid summasid heategevuseks. Millegipärast arvavad inimesed, et kui keegi juba Ice Bucket'iga kaasa läks, ju siis ta muidu ei anneta kunagi, ja on üks eriliselt halb inimeseloom. Mida mina ei mõista on see, miks inimesed sellise järelduse peale üldse tulevad? Kui ma juba muidu annetan, siis miks ma peaksin nüüd järsku ''EI'' ütlema?

Kas te tegite seda ainult promo pärast ja selleks, et 15 minutit kuulsad olla? - Pole mina veel näinud, et keegi oleks Ice bucket challenge'iga kuulsaks saanud, kui välja arvata see tont, kes Facebook'is valetas, et ta 7000 eurot annetas. Sten Kähr'i kuulsat tüngavideot saab näha siit.

Miks seda ''paska'' kogu Facebook täis peab olema? - Kui sul endal ainult Facebook'is elu on, siis ma loomulikult mõistan, et see võib häiriv olla. Kui minu koju tuleksid suvalised inimesed seintele igasuguseid pilte toppima ja seintele kirjutama, saaksin mina ka vihaseks. Täiesti mõistetav. Õnneks on enamustel inimestel ka peale Facebook'i elu, ja seega ei tohiks see neid häirida, mida keegi teine enda Facebook'i postitab.

Kui keegi tahab lugeda ALS'ist täpsemalt, siis teha saab seda Eesti Lihasehaigete Selts'i kodulehelt.

Meie annetasime kokku 100 eurot, ehk siis 10 eurot nägu. Tahtsime annetada ikka normaalse summa, väiksem oleks kuidagi nadi olnud. Paljudes kohtades on ka läbi jooksnud teemad, kus inimesed teevad väljakutse ära, kuid annetusest ega ürituse eesmärgist ei tea tuhkagi. Siinkohal aitab välja Postimees oma artikliga, mis tutvustab ALS Ice bucket challenge'it lähemalt.

Video on küll kahjuks väga halva kvaliteediga, kuna see saadeti mulle. Päris õiget originaali kahjuks ei saanud, aga põhiline on see, et aru saab, millega tegu on.

video

kolmapäev, 27. august 2014

Kas inimeste mõtted on mingil tasandil omavahel sünkroonis? Miks me kirjutame samadel teemadel...



Vahel on mul selline tunne, nagu inimeste mõtted oleksid omavahel sünkroonis. Ma panen selliseid pisikesi detaile kole palju tähele. Näiteks on inimesed leiutanud põhimõtteliselt samaaegselt telefoni või jalgratta või muid säärast, aga ka tänapäevaelus on seda näha. Kõige sagedasem on see, kui ma ise mõtlen, et tahaks telekast mõnda filmi näha, ja üllatus-üllatus, aga varsti nad panevadki selle eetrisse. Tundub nagu inimeste maitsed ja ajulained oleksid enamvähem sama arenguga. Tihtipeale on juhtunud ka seda, et leian kaltsukast eriti vinge asja, ja siis tuleb mingisugune moeajakiri välja artikliga, kus soovitab sarnaseid asju osta, nagu minul juba olemas on. Ma ei väida üldse, et see ainult minupõhine oleks, aga enda, ja ka lähedaste peal on neid näiteid väga kerge tuua. Emaga on alatihti sama lugu, kuigi tema kipub siis heietama, et just Tema algataski selle suurejoonelise moestiili, ja jumal hoidku, kui keegi vastupidist üritab väita. Mina olen selles osas veidikene tagasihoidlikum, ja pigem tundub mulle tõesti, et meie kognitiivsed alateadvused lihtsalt arenevad/muutuvad samasuguse tempo, lainete või sagedustega.
Blogimaastikul on muidugi peamine näide see, et kui keegi kusagil millestki kirjutab, siis on kindel laks, et tuleb keegi, kes kommenteerib asja lausega: ''Lahe. Mul endal oli ka see sama teema plaanis, aga nüüd on vist natuke imelik samasugust teha.''. Let's face it... been there, done that. Jah. Ma olen ka ise sellise kommentaari endast maha jätnud, ja jumala tõsimeeli on paljud kirjutatud teemad just need, millest ma ise väga kirjutada olen tahtnud. Hiljuti kirjutas Merje just meilidele mittevastamisest. See teema on mu märkmikus seisnud juba nii...üle kuu!? Põhjus, miks ma sellest varem ei ole kirjutanud on see, et panin selle teema ühel hetkel lihtsalt kirja, aga mõtlesin, et ootan kuniks mul sellega seoses uus, värske emotsioon on. Teiseks kirjutas üks neiu alles oma blogis oma kiiksudest. Taas - ka see teema seisab kenasti mu märkmikus. Selle kirjutasin üles ehk nädal aega tagasi. Miks ma üldse kirjutan teemasid üles, ja siis jätan nad sinna? Sest tihtipeale tuleb mul mingi ideedetulv vahetult enne magama jäämist või siis, kui ma olen tööl, ehk siis kummalgi juhul pole mul võimalust ennast kohe tühjaks kirjutada. Lisaks tulevad mul teemad pähe üldjuhul mitte ühe kaupa, vaid rohkema. Vahel on lihtsalt nii, et ei jõuagi kõiki kohe ära kirjutada. Ma ei kirjuta küll oma blogi päevas neli korda, aga kahjuks mul lihtsalt ei ole igapäevaselt mahti sellega tegeleda, ja nii nad ootavad mind seal, kuniks ma neid valin. Need kaks teemat on vaid vähesed näited teemadest, mis on minu omadega kattunud, ja ma ei usu, et ma ainuke oleksin. Õigemini ma TEAN, et ma pole selle 'murega' üksi.
Ma ei ole üldse pahane kellegi peale, kui nad ''ette jõuavad''. No olgu - jah. Teeb tuska küll tiba, et ise varem ei kirjutanud, aga samas paneb see mind rohkem mõtlema just sellele, millest ma praegu kirjutan. Kas see ei tundu mitte imelik, et meie elud käivad justkui samu radu pidi? Nii laiemas pildis. Meie maitsed muutuvad üldjuhul samamoodi ja samaaegselt, ja samamoodi ka meie mõtted, tegemised või ideed. Kas pole mitte veider, et kui sa tuled enda arust täiesti innovaatilise idee peale, ja siis leiad, et sama idee teostas mingi muu vennike vaid NÄDAL aega tagasi? Mõned valdkonnad nagu mood, muusika- või kunstimaitse saab ju massipsühhoosi kaela ajada, aga kuidas tekivad uued leiutised samaaegselt? Muidugi on neid inimloomi, kes rangelt muid asju eelistavad, aga erandid kinnitavad reeglit.

Ma olen siin blogis rääkinud ka varem massipsühhoosist, massimõtlemisest ja mainstream voolust. Üldjuhul olen ma alati ennast seal välja arvanud, ja tegelikult teen seda ka siiani. Kuid see kõik oleneb tegelikult selle 'massi' mastaabist. Sest me võime ju samamoodi eristuda üksteisest kui head ja halvad inimesed, kuid päeva lõpuks lahterdatakse meid kõiki ikkagi 'inimeste' kasti.

esmaspäev, 25. august 2014

Pudru ja kapsad ehk juttu on kolm-liitrit-vett-päevas eksperimendist, arvutiprobleemidest ja hambaarstil käigust.

Esiteks poetan ma paar pisarat oma läpaka varalahkunud akulaadija pärast, mis suutis mind minu kõige kiiremal hetkel maha jätta, ja siit ilmas lahkuda. Kui mina laupäeva öösel koju jõudsin, oli tema juba oma viimasele hingusele läinud. Läksin ma siis suurest ahastusest eile esimese asjana kohe Selverisse ja suundusin Oomipoodi. Ma olen sealt alati igasuguseid varuosi ostnud, ja neil on alati KÕIK olemas. Viskasin oma laadija letile, tegin kurba nägu, ja küsisin uut samasugust. Uuris ja puuris mu laadijat, siis uuris arvutist midagi, aga mida pole, seda pole. ''Me saaksime selle Teile tellida. Nii 10. septembriks jõuaks kohale.'' KÜMNES SEPTEMBER? Nagu 18 PÄEVA? Pidin äärepealt pikali kukkuma selle lause peale, kuid rahustasin ennast maha, ja uurisin kust ma veel laadijaid saada võiks. Pika pärimise peale poetas, et Klick'is võib ka ehk leiduda.
Suundusin siis teisele korrusele Klick'i, ja mida ma näen!? Leti peal on suuur silt ''MÜÜME AKUSID JA AKULAADIJAID'' - jackpot. No nüüd ma küll saan juba täna oma asjad aetud. Ootasin järjekorras, ja kui lõpuks minu kord kätte jõudis hüüdsin rõõmsalt ''Tere. Ma tahaksin SEDA laadijat!!!''. Agaaa... mida pole, seda pole. Klick'is on vist mingid magic arvutid, sest sealt lubati mulle, et tellimus saabub ülehomme, ehk siis nüüdseks juba homme. Elame näeme. Peale seda 18 päevast ooteaega on see homne tähtaeg muidugi palju rõõmustavam uudis. Ma ikka suudan igasuguseid erilisi asjandusi osta, sest põhjus miks ma uut laadijat sekunditega ei saanud, on see, et see ongi lihtsalt nii eriline. Sellel on mingi kaitseotsik, mida teistel ei ole, ja seepärast leidub seda vähe. Oh you, Samsung!
Nüüd ma siis võtsin kasutusele kodust ühe õige imeliku arvuti, mis on nii harjumatult väike minu jaoks. Mingi veider Acer, mis elab ainult pilve peal ja jooksutab Chrome OS'i. Kust ma sellise asjanduse välja võlusin? Mingi tüübens saatis emale välismaalt. Halb arvuti on ka arvuti!
Niisiis siin ma olen oma sundpuhkusel, sest erilist miskit teha ei saa. Ma oleksin pidanud passima arvutis üleeile, eile, täna ja ka homme, ja siis homme isale osasid asju ette kandma. Ja mida ma teen nüüd? Vaatan lihtsalt telekat üle saja miljoni aasta. Jah, ma saan siin ''arvutis'' oma blogi asju veel ajada and so on, aga ülejäänud toimetused käivad sellele masinale üle mõistuse, ja pealegi on pooled dokumendid Minu arvutis, mida mul vaja oleks.

Acer, Chromebook


Tegelikult tahtsin ma jagada oma veejoomise kogemusi. Ma alustasin oma kolm-liitrit-vett-päevas eksperimendiga kümme päeva tagasi, ja alguses pidin ma lihtsalt hulluks minema. Kui keegi seda postitust veel lugenud ei ole, siis lähemalt kirjutasin ma sellest siit.
Pean tõesti tõdema, et inimene harjub kõigega, sest enam ma wc's ei ela, vaid suudan taas täiesti normaalse inimese kombel funktsioneerida, ja tualetist rohkem kui pool tundi eemal püsida. Nüüdseks ei saa ma üldse enam aru, et ma tõesti nii palju vett tarbin. Kui ma enda koguseid Water Tracker app'i üles ei märgiks, siis ei arvaks ma üldse, et kolm liitrit ära olen joonud. Tegelikult ei usu seda isegi praegu, kui järsku vaatan, et eesmärk juba täis. See kogus on minu jaoks täiesti normaalseks kujunenud, ja enam ei oskagi teisiti. Isegi, kui kolm liitrit sees, tekib ikka tunne, et võiks nagu veel, või mis? Minu peavalud on samuti läinud palju paremaks, ehk siis ma ei mäletagi, millal mul viimati pea valutas. Mis on väga hea, sest ma ei tarbi nii palju ibuprofeeni. Eile küll toitusin veidike valuvaigistitest, aga seda seetõttu, et mu tarkusehambad hakkasid mind jälle kiusama. Nad teevad seda juba kaks aastat vahelduva eduga. Eelmisel sügisel läksin arsti juurde konsultatsiooni, et arutada läbi raviplaan, mis nendega ette võtta, aga ma sain vaevu tere öeldud, kui see surkas mulle süstla igemesse, võttis KÄÄRID kätte ja hakkas mind nüpeldama. Ise seejuures sakutades ja vingudes, et küll on kõva koht, et ei taha kergesti kääri all katki minna. Ma mõtlesin, et panen seal samas lihtsalt pildi taskusse ja nägemist. Mingi ime läbi ta siiski küsis minult enne üle, kas ta TEISE poole lõikab ka lahti või jätab praegu nii. Lalisesin oma verisest ja tuimast suust ei, ja astusin täiesti šokeeritult kabinetist välja. Kohe maja ette paanitsema ei lubatud ka minna, kuna enne kasseriti mult selle eest tervelt 40 eurtsi. Pool nägu oli päev otsa tuim, aga kui see tuimestus ühel hetkel minutipealt üle läks, oli lihtsalt põrgu lahti. Täiesti lahtine haav suus. Ma enne söön valuvaigisteid sisse, kui lasen seda endale uuesti teha. Ma pole ausõna elusees hullemat valu tundnud, kui selle lahti lõigatud igemega.
Igatahes, kuhu mu veejoomine nüüd jäi siis.... Kui mõni mõtles, et ehk prooviks sama, aga wc's nii palju käia ei viitsi, ei saa või tal pole wc'd, siis muretsemiseks pole põhjust. See põieprobleem läheb nii ca päeva või kahega üle, ja siis on elu samasugune nagu varem. Igal juhul soovitan ma seda teha. Palju tervem tunne on kohe hinges.

reede, 22. august 2014

Take a compliment, bitch!

Ma ei tea miks, aga ma pole kunagi osanud kuigi hästi komplimente vastu võtta. Kui need tulevad minu tuttavatelt, siis on enamjaolt normaalne, aga kui tuleb mingi lambi vana, ja pajatab mulle viis minutit, kui ilus ma olen, siis on mu ainus mõte: ''Shit! What should I do?''. Miks pajatab võhivõõras inimene mulle viis  minutit, kui ilus ma olen? Sest teadagi töötan ma baaris, ja minu kliendid on mingisugusel veidral põhjusel alati svipsised, ja eks see alkohol tekitab igasuguseid tundeid.
Eile näiteks oligi konkreetselt üks klient mu leti taga, kes lihtsalt rääkis omaette... minust. Või noh. Eks ta tegelikult üritas minuga rääkida, aga kuna ma peale kahte minutit sain aru, et sealt miskit peale pudru ja kapsa ei tule, siis tegin oma toimetusi edasi. Alkohol teeb inimestega ikka imesid, sest... ''Issand jumal, sa pesed seda letti... nii ilusti.'' ei ole vist kuigi igapäevane pick up line, või mis? Ta lihtsalt jauras ja jauras seal, kuniks lõpuks viskas tal kopa ette ja solvus: ''Miks sa minuga ei räägi, aga teistega räägid???? MA JU ARMASTAN SIND!!''. I mean... whoa. Down boy!



Tegelikult on purjus inimeste komplimentidega lihtsam, sest... nad on purjus. Aga kui keegi peaks mulle kaine peaga miskit ilusat ütlema ei oska ma sellest midagi arvata. Ükskord ütles mulle mu kolleeg, et mu juuksed on nii perfektselt hobusesabas.

''MIS MÕTTES nad PERFEKTSELT on??''
''Ee.. sest nagu... nad on perfektselt!?''
''Jah, aga mida sa selle all täpsemalt mõtled?''
''Et nad on lihtsalt nii kenasti sul soengus.''
''See on nagu irooniaga öeldud või mõtled sa seda päriselt ka?''
''Jessuke!!!... Ei ole iroonia! Take a compliment, bitch!''
''Awws. Why, thank you.''

Take a compliment! - NO!! 


Ma ei tea kas asi on selles, et mul oli suht tough lapsepõlv, kus ma iga päev koolist pillides koju jooksin, sest mu 'kullakallid' klassikaaslased narrisid mind koolis, aga esimese asjana mõtlen ma, et mulle tehtud komplimendid on hoopiski iroonia. Ma olen selle probleemiga tegelikult väga palju vaeva näinud, ja see, mida ma praegu kirjutasin, ei ole tegelikult üldsegi nii hull, kui see kunagi oli, aga sellegipoolest on mul veel päris tükk maad minna, et ma ka normaalse inimese kombel AINULT tänulik saaksin olla.



kolmapäev, 20. august 2014

Ma leidsin oma magamistoast HIIGELÄMBLIKU.

Ma reaalselt vapun praegu seda siia kirjutades, aga... oh god.

Istusin mina rahulikult oma toas, ja tegelesin niisama arvutis blogi ja muude asjadega, WHEN SUDDENLY I saw something BIG moving across my room. Kuna ma otseselt sinnapoole ei vaadanud, siis nägin ma seda silmanurgast, aga see oli tõesti suur. Mõtlesin veel, et mida paganat see oli, sest ämblik see olla ju ei saanud, aga hiire või muu taolise kohta tegutses see liialt vaikselt. See oleks pigem nagu lihtsalt libisenud üle mu magamistoa põranda. Uudishimu ja hirm(!!) ei andnud aga järele, ja nii ma ajasingi ennast ettevaatlikult voodile upakile, et paremat vaatepilti saada. Kuna mu toas põles ainult põrandalamp, mis on kohtvalgusti, ja laetule lülitini ma esiti kohe ei ulatanud, siis suunasin oma nutitelefoni taskulambi selle poole.
Ja mis see siis oli???? Ei midagi muud, kui - üks SUUUR ämblik. Ja kui ma ütlen suur, siis ma ka mõtlen suurt. Ma pole reaalselt oma eluilmas ka nii suurt ämblikku näinud. Isegi mitte Portugalis. Jah, mingites troopikamajades on neid veel suuremaid karvaseid monstrumeid näha olnud, aga siis on nad ikka tavaliselt ohutult klaasi taga kinni olnud, mitte su magamistuba vallutada üritanud. MAGAMISTUBA!  KOHT, KUS MA  M A G A N!! Ma pole juba ammu niimoodi mingi hiire, ämbliku või mõne muu asja peale karjunud, aga peale nii ca minutiajalist paanikahoogu oli mul peas vaid üks mõte: ''Ma pean siit ju nüüd välja kolima!!!''
Vahtisime mõne aja üksteisele tõtt, kuni ma lõpuks ennast jalule julgesin ajada, ja panin tule põlema. Haarasin esimese karbikese ja mingisuguse tugevama papi ja... passisin veel temaga mõne aja tõtt. Ta oli lihtsalt kusagil juhtmete all peidus, kuhu ma poleks oma püünisega mitte mingi valemiga temani jõudnud. Ühel hetkel sai tal aga villand ja ta pistis ukse alt teise tuppa punuma. Mina tormasin muidugi järgi, aga mida polnud seda polnud, ja nii ma mõlgutasin oma kolimisplaane edasi. Mida võtta, mida jätta??  Läksin jõin korraks rahustuseks klaasi vett, istusin kabuhirmus kuidagi oma voodile tagasi, ja elu läks kuidagi edasi.
Värin hakkas kenasti üle minema, ja tundsin ennast taas rahulikumalt WHEN SUDDENLY  a wild spider is climbing on my wall!!! Ja seekord oli ta juba minust vaid poole meetri kaugusel. I swear to god it scared the hell out of me. Miks MINA? Seekord ajasin ennast küll palju kiiremini püsti, ja nüüd oli ta ka normaalses kohas, et ta kinni püüda. Mõeldud, tehtud, vastikusest rõdult tuppa tagasi tuldud, aga te võite ette kujutada, millised parakad mul praegu on. Tekk läheb jala vastu, ja juba kardan ma, et see hiidämblik on naasnud. I sure hope it stays outside... like forever!

Kuida teile see NELJAsentimeetriline ''pisike'' magamistuppa meeldiks?

Minuga on vist miskit väga valesti läinud, aga millegipärast ma googeldasin hiidämblikke. See Õhtulehe artikkel oli kõike muud, kui lohutavat.  See on kohutav, mitte lohutav.

''Mati kuulis Arnelt, et kui tavaliselt imeb ämblik kärbse tühjaks, siis see isend neelas ohvri lihtsalt alla.'' - I mean... REALLY? In my BEDROOM?

teisipäev, 19. august 2014

TAG: My First Time! ehk siis veeel küsimusi ja veel rohkem vastuseid.

Ei. Juttu ei ole seksist - kahjuks või õnneks, aga küsimused minu üldiste esimeste kohta. More questions??? Jep, ja siit nad tulevad. Tundub, et mulle lihtsalt meeldib küsimustikke täita. :)
Nagu ikka, siis oleks tore ära märkida blogi, kust selliseid ideid ammutada, ja seekord oli selleks see blogi. Küll aga tahtsin ma siiski inglise keelseid küsimusi ja seepärast pidin natukene netist tuhlama, ja konkreetsed küsimused, millele mina vastasin, on pärit hoopiski siit lehelt. Otse loomulikult olid need algselt mõeldud taas YouTube'ile, ja seepärast mugandasin küsimused tsipa ümber. Don't hate. Or do. Your pick.

The Questiones: 

1. FIRST blog you ever read? • Pean tunnistama, et kui MINA blogi hakkasin pidama, siis ma reaalselt vihkasin blogisid. Tundub küll imelik, aga samas ma olengi imelik, seega kõik klapib. Esimeseks blogiks oli siiski Merje blogi, mida tutvustas mulle minu õde.

2. FIRST blog you ever subscribed to? • Esimene blogi, mida ka igapäevaselt jälgima hakkasin oli samuti Merje. 

3. Do you still talk to your FIRST love? • Praegu enam ei suhtle, aga nii aasta aega tagasi suhtlesime päris palju. Meil oli asi üldse imelik. Kui me 15-aastasena lahku läksime, suhtlesime me alguses ca pool aastat, siis ei suhelnud reaalselt nii neli aastat, kuniks me lõpuks oma suud puhtaks rääkisime, ja saime vägagi headeks sõpradeks. Ta on siiamaani mulle kallis, aga ma leian lihtsalt, et tuleb teada, millal on õige aeg lahti lasta ning edasi liikuda. 

4. FIRST kiss? • 13-aastasena. Vahetult enne seda, kui mõtlesin, et mu elu on läbi, sest mind polnud siis veel MITTTE KEEGI suudelnud. Jumal tänatud - arvasin, et olin juba hukule määratud. Esimene kutt või armastus ta mulle polnud, kuid meeldis ta mulle tollel ajal sellegipoolest. 

5. FIRST alcoholic drink? • Ma ausõna ei mäleta :S. Ma arvan, et see käis pigem nii, et keegi andis mulle miskit proovida. A'la valget veini vms. Aga jook, mida ma konkreetselt jõin, oli arvatavasti siiski siider.

6. FIRST car? • Audi R8... taipohh enne esimest autot ei osta, kui seda autot ei saa :D

7. FIRST job? • Töötasin sellise asja peal nagu Skyjump, aga lihtsalt teise firma all. Minu tööandja oli veits rotim, ja tal fancy't kodulehte ei olegi. Igatahes oli see mega vinge kogemus, ja pappi oli nagu muda. 16/17-aastasena 2000 krooni ühe õhtuga rikkamaks saada, oli ikka päris vinge küll.

8. FIRST pet? • Perekonda tuli kõigepealt koer Mustu, aga päris minu esimeseks oli kass Kitty. Talle järgnes kohe ka jänes Jännu. (Ma olin tol ajal vist üsna vaimuvaene, et taolisi 'originaalseid' nimesid valisin)

9. FIRST celebrity crush? • Kas Eestis saab üldse sellist küsimust küsida? :D Rohkem nagu välismaa teema, kus tüdrukud ja poisid oma toa ja iseenda mingi kuulsuse postreid täis kleebivad ja öösiti tänu sellele igasuguseid häid unenägusid näevad. Väikesed stalker'ite võsukesed. 

Edit: Oppopp. Ja nüüd pean kohe oma sõnu sööma hakkama. Mega crush oli mul tegelikult küll, ja seda Special Delivery lauljasse, kelle nimi oli ... Daniel?, kui ma õigesti mäletan. Mingi UK bänd oli vist. Iga kord, kui ma tema bändi kuulamas käisin, kallistasin ma teda pärast nii ca 3 korda. Piinlik lugu -.- 

10. FIRST real boyfriend? • Minu esimene armastus ta oligi. 

11. Who was the FIRST person to text you today? • Mu töökaaslane. Ega mul väga elu ei olegi, mis siin salata.

12. Who was your FIRST grade teacher? • Jään vastuse võlgu. Nime kohapealt on küll ikka totaalne auk, aga SÜNNIPÄEV oli tal vähemalt 20. märtsil. Tegelikult on kurb, et nimi on meelest läinud, aga olen üpris kindel, et algas A tähega. 

13. Where was your FIRST sleepover? • Minu esimese parima sõbranna juures.

14. What was the FIRST thing you did this morning? • Jõin ära kaks klaasi vett, seejärel tahtsin välja uurida, kas vesi imendub ka läbi naha, ja läksin pessu. 

15. FIRST concert you ever went to? • No kohe mitte ei oska sellele vastata. Mu ema (ja ka isa) tassis mind tänu oma töökohale päris paljudesse kohtadesse. 

16. FIRST broken bone? • Mul on lapsepõlves päris palju mõrasid ja luumurde olnud, seega ei mäletagi, milline neist just see kõige esimene oli. 

17. FIRST movie you remember seeing? • Ehk ''Heart and Souls''. See oli mu lemmikfilm nii ligikaudu miiiiljon aastat, ja ma olen seda näinud ka nii miljon korda. Kusjuures ma pole seda väga ammu vaadanud ega selle peale mõelnud, ja nüüd kus ma seda filmi netist otsisin, avastasin ma, et ma olen Robert Downey Jr.'t armastanud palju kauem, kui ma ise arvasin. Super film temalt, kuid kahjuks väga vana ka - 21 aastat. 




Ootoot. Kui see film 21-aastane on, ja mina olen ka sama vana, kas see teeb mind ka siis väga vanaks, või teeb see selle filmi hoopiski 'nooreks'? :D Mind f***!!

18. FIRST sport you were involved in? • Korvpall - sest mulle meeldib korvi saada. 

19. FIRST tweet? • Vaid kuu aega tagasi, ja selleks oli ka mingi ebamäärane postitus Bloggabase'i kohta, kuna see sait lihtsalt sundis mind seda tegema :(.

20. FIRST Facebook profile pic? • Facebook väidab, et see pilt, aga ma väga kahtlen, et ma kaks aastat ilma profiilipildita ringi jooksin.



21. FIRST piercing? • Kaks kõrvaauku - üks ühte, teine teise kõrva. Oma kolm ülejäänut kõrvaauku tegin alles 3 aastat tagasi. 



esmaspäev, 18. august 2014

Kui tihti teie wc'd külastate? ehk 3 liitrit vett päevas.

Ma hakkasin täpselt kolm päeva tagasi oma veejoomist jälgima. Eesmärgiks panin omale kolm liitrit ühe päeva jooksul, ja joon ma seda enamjaolt 250 ml klaaside kaupa. Et seda ettevõtmist tõhusamaks muuta tõmbasin ka oma telefoni app'i Water Tracker, millega on mugav vee koguseid jälgida. Proovisin ka muid samalaadseid rakendusi, kuid see tundus kõige puhtama ja konkreetsema disainiga. Ühel teisel rakendusel oli küll võimalus panna endale notification iga kindla aja järelt, kuid see tuletab sulle meelde vaid juhul, kui möödas on juba mitmeid tunde. Eriti mugav on see loomulikult siis, kui olemas on ka Sony Smartband - nii annab käevõru kohe väikese vibratsiooni, ja tuleb meelde vett juua. Nagu näiteks täna, kui ma unustasin ennast totaalselt nii ca viieks tunniks arvuti taha, kuna ma tegelesin oma blogi galeriiga, ja lõpuks vibreeris mu smartband ja ajasin oma tagumendi voodi pealt püsti.

... going to the bathroom.

Igatahes... miks ma otsustasin hakata niii palju vett jooma? Põhjused on väga lihtsad. Esiteks olen ma ülekaalus, teiseks on mul liigagi sagedased peavalud, ja kolmandaks tahtsin ma ennast värskemana tunda.
Esimesel päeval oli see päris hull, ja siis suutsin ma endale kõrist alla suruda vaid kaks liitrit. Mul oli õhtul, enne magama minekut, lausa kolm tundi tunne nagu ma tahaksin pool oma sisikonda välja oksendada. Järgmistel päevadel on aga tunduvalt kergemini läinud, ja kolm liitrit pole enam miskit ära juua. Hell... kohati tunnen, et võiks veelgi juua. Täna jõin näiteks ühe korraga ära kolm klaasi vett, mis teeb siis 750 ml. See on sama hea, kui ma oleksin veinipudeli avanud, ja selle kõik alla minutiga endale makku kupatanud. Ja, kui te arvate, et peale seda ei tahtnud ma paar tundi kindlasti vett näha ka mitte, siis te eksite. Nimelt jõin ma nii ca 20 minuti pärast veel ühe klaasi vett ära.
Selle rakendusega on väga mugav ka see, et saab jälgida päevadevahelist statistikat ja lisaks saab vaadata ka veel käes oleva päeva jooksul tehtud sissekandeid, kus on kellaajad ja kogused kirjas. Vahel läheb meelest ära, kas ma ikka panin klaasi kirja või mitte, ja tänu sellele on hea kella pealt vaadata, ning sissekanded tulevad õigemad, kui niisama huupi lahmides.
Pole vist raske arvata, mis kogu selle asja üheks suureks miinuseks on. MA KÄIN KOGUAEG TUALETIS. Nagu koguaeg!!!! Kuigi samas tundub mulle ka, et mu keha hakkab ka sellega harjuma, sest eile käisin ma veel sõna kõige otsemas mõttes iga poole tunni tagant end kergendamas (ja siis olin ka lõhkemas), kuid juba täna on minu wc külastused märksa harvemaks jäänud.
Ma ei ole veel välja mõelnud, kas ma kooli ja töö ajal ka nii palju vett tarbin või ei, aga eks seda saab näha. Homme ongi esimene tööpäev peale veejoomise alustamist, seega elu näitab, kas mul annab seda igapäevaselt teha ja kas mu keha kohandub uue veenormiga piisavalt.

TMI - Too Much Information

Sest, et igav oli. 
No olgu... tegelikult ma nägin seda tag'i juba varem ühes blogis, kuid tõeliselt pakkus see mulle huvi pigem selles blogis. Mõeldud on see küll algselt YouTube'i jaoks, aga tundub, et see võtab vaikselt tuure üles ka blogimaastikul. Ega see ausalt öeldes suurt miskit ei ole, aga ajaviiteks käib kah. Tõlkimata variandi leiate kas minu blogist või siit lehelt, ja kui soovite eesti keelset, siis pigem tõlkige ise uuesti, sest need tõlked, mida mina näinud olen, on mõne kohapeal ikka õigest vastest täiega mööda. 

TMI TAG ∙ QUESTIONS :

1: What are you wearing? • 
Siniseid shorts'e ja musta pluusi ehk teisisõnu - koduriideid.
2: Ever been in love? • Yup. Been there, done that.
3: Ever had a terrible breakup? • Eelmine aasta.. wõh-wõh-wõh!
4: How tall are you? • 165 cm
5: How much do you weigh? • Liiga palju :D
6: Any tattoos? • Vasaku käevarre peale on tätoveeritud kiri ''Catch your dreams..'' and I love it!
7: Any piercings? • Vasakus kõrvas kaks auku ja paremas kolm.
8: OTP? • pass
9: Favorite show? • Ellen DeGeneres Show
10: Favorite bands? • System of a Down ja Tanel Padar & The Sun.
11: Something you miss? • Aega, et saaks reisida.
12: Favorite song? • Ei ole lemmikut, kuid hetkel kuulan palju Christina Aguilera ''Bound to You'd'', ja üldiselt on alati meeldiv SOAD'i ''Aerials''.
13: How old are you? • 21-aastane
14: Zodiac sign? • Kalad
15: Quality you look for in a partner? • Ausust, usaldusväärsust ja laia maailmavaadet. 
16: Favorite Quote? • Never regret anything that once made you smile.
17: Favorite actor? • Umm... Colin Farrel, Gerard Butler. 
18: Favorite color? • Türkiis või oranžikas roosa, kuigi enamjaolt kannan musta, kuna see on elegantne ja sobib kõikjale.
19: Loud music or soft? • Pigem vali.
20: Where do you go when you’re sad? • Oma tuppa või kusagile, kus saan olla üksi. Ei meeldi seda väga teistele välja näidata.
21: How long does it take you to shower? • Kui teen kiirpesu, siis kümme minutit, kui mul on aega, ja tahan nautida, siis olen isegi tund aega duši all olnud.
22: How long does it take you to get ready in the morning? • Oleneb kuhu lähen, kui niisama välja, siis ca kümme minutit.
23: Ever been in a physical fight? • Kunagi õega ikka.
24: Turn on? • Enesekindlus (mitte ego), lai maailmavaade ja naise toetamine, temasse uskumine tema ettevõtmistes ja igapäevaelus.
25: Turn off? • Väga halb grammatika ja keeleoskus (mitte, et ma ise selles valdkonnas ingel oleksin, aga sellegipoolest); Ükskord ma lõpetasin isegi ühe mehega sellepärast suhtlemise, kuna ta lihtsalt ei osanud kirjutada.
26: The reason I started blogging? • Eelmise aasta sündmused olid minu jaoks nii rasked, et hakkasin neid ükshetk blogides endast maha laadima. Sellest sai üks tore harjumus, ja nüüdseks on see osa minu igapäevaelust.
27: Fears? • Vahel kardan, et ma ei leiagi endale inimest, kes mind armastaks ja minuga koos oleks. Pisut pealiskaudsemalt kardan kõrgust, ja avalikult esinemist, kuid neid hirme meeldib mulle ka samal ajal push'ida.
28: Last thing that made you cry? • Tundsin, et olen üksinda ja, et mind ei osata piisavalt hinnata.
29: Last time you said you loved someone? • Ei mäleta kahjuks.
30: Meaning behind your blog name? • Blogi nimel erilist tagamõtet ei ole, aga kirjelduse (''Stop chasing your dreams... go catch them!'') mõte on inimesi teadlikuks teha, et populaarsest motost ''Follow your dreams'ist'' jääb väheks. Tuleb rohkem tegutseda, kui oma unistustel lihtsalt järel joosta. 
31: Last book you read? • Paulo Coelho ''The Alchemist'' - inglise keeles, kuna need on raamatupoodides pea jagu odavamad ja teiseks on need head õppimisallikad.
32: The book you’re currently reading? • Hetkel ei loe midagi.
33: Last show you watched? • Seriaalidest ''Pretty Little Liars''.
34: Last person you talked to? • Oma töökaaslasega.
35: The relationship between you and the person you last texted? • Minu otsene ülemus.
36: Favorite food? • Sushi, aga kuna ma otsustasin riisi söömisest loobuda, siis steik värske salatiga.
37: Place you want to visit? • Seriously? I can pick only one place? Not happening.. Whole f'ing world!
38: Last place you were? • Kodus, ja reisimise mõttes Rootsis.
39: Do you have a crush? • Kahjuks või õnneks ei olegi praegu.
40: Last time you kissed someone? • Suudlesin kellegagi viimati.. jessuke - nii ca kaks kuud tagasi, kui nüüd just pange ei pane, aga musi tegin kellelegi kaks päeva tagasi.
41: Last time you were insulted? • Hakkasin kirjutama, et ei mäleta, aga siis tuli miskit meelde küll - mu perekonna koer pandi nii kuu aega tagasi magama, ja mu vanaema, kelle juures ta elas, suvatses sellest, et ta nii haige on, alles päev enne mu emale rääkida. Kui ma küsisin, miks ta mulle ei helistanud ja varem midagi ei öelnud, tuli sealt vastuseks vaid: ''Mis ma sinule tühjale ikka seda ütlema oleksin pidanud?'', mis tähendas seda, et ma nägin Mustut alles matmise ajal, kui oli juba hilja, kuna ma lihtsalt ei jõudnud varem sinna. Oli ikka päris solvav küll.
42: Favorite flavor of sweet? • Ei ole väga magusa armastaja, aga... karamell?
43: What instruments do you play?? • Kunagi mängisin klaverit, enam ei mäleta kahjuks.
44: Favorite piece of jewelery? • Minu hõbeketiga kuukivi ripats.
45: Last sport you played? • Ehk piljard? See vist kvalifitseerub selle küsimuse alla.
46: Last song you sang? • Christina Aguilera ''Bound to You''
47: Favorite chat up line? • Oh god... hmm. Ausalt öeldes ei tule mulle üldse miskit pähe, aga kui keegi alustab vestlust öeldes kullapai või kallis, on suhteliselt kindel pauk, et ma vastan :).
48: Have you ever used it? • Ülaltoodud variante kasutan ka ise pidevalt.
49: Last time you hung out with anyone? • Kaks päeva tagasi, ehk laupäeval, oma 25 töökaaslasega peol, mille ma korraldasin.
50: Who should answer these questions next? • Igaüks, kätt kellelegi ette ei hakka panema.



Tavaelust täieliku harmooniani - CHALLENGE ACCEPTED!



Ma tahaksin olla vana rahu ise. Nii ongi. Et ma ei läheks asjade peale nii närvi, ja suudaksin külma närvi hoida. Kuigi tegelikult ma mõnes mõttes suudangi külma närvi hoida. Või äkki on see lihtsalt see, et ma surun oma tunded alla, sest tihtipeale kui ma võiksin vihastada, ei tee ma seda, kuid lõppkokkuvõtteks teeb see mulle karuteene, kuna need asjad lihtsalt kogunevad kusagile ja ühel hetkel tuleb punn pauguga eest ära. Mida ma tahaksin oleks aga see, et mul oleks nö paks nahk; et need asjad lihtsalt ei mõjuks mulle; ühest kõrvast sisse teisest välja; nagu hane selga vesi. Neid väljendeid on palju, aga mõte on kõigil ühine - olla iseendaga  täielikus rahus.

Olen siin juba paaril korral oma kuukivist pajatanud, aga lubage mul seda veel ühe korra teha. Wild Woman ehtepoe kodulehel oli kirjas, et kuukivi aitab oma tunnete olemusega nõustuda, rahustab tormist meelt ja leevendab stressi. Ma ei tea, kas asi on tõesti selles kivis, aga ma tõesti tunnen, et ma olen rahulikum. Ja üldsegi, kas kivide energiad tõesti mõjutavad meid, või on see pelgalt platseeboefekt? Samas ehk ei olegi vahet kas see on platseeboefekt või mitte, kui asi toimib. Või mis? Oma kallile kuukivile tahaksin ma lisaks osta veel roosat kvartsi ja ioliit'i ehk korderiit'i. Viimast tundub päris keeruline saada olevat. Nägin veebis metsikult kenasid pilte sellest kivist, aga netipoodides oli seda vähe, ja ka need üksikud olid kas koledad pisikestest kividest helmeketid või siis mingi hall kivikäntsakas. Idee poolest peaks ta siiski olema tumesinise värvusega. Nägin küll Google'is ühte linki Osta'sse, ja kui selle lingi avasin pidin äärepealt südari saama, kuna see ripats oli lihtsalt niiii ilus. Mõni minut peale selle kivi imetlemist pidin ma aga uuesti südari saama, sest nägin, et oksjon on ammu ilma lõppenud, ja nii tilgub mu süda praeguseni selle järgi verd. Kui keegi peaks teadma, kust saab sellist asja nagu ioliit / korderiit / vesisafiir, mis näeb välja selline, siis palun sheerige kama, et ma saaksin selle kullakese endale.
Ma küll tunnen, et kuukivi aitab, kuid siiski pole ma omadega veel päris seal, kus tõesti olla tahaksin. Mu ema ja ka ma ise olen täheldanud, et ma olen hoopis teine inimene, kui ma olen välismaalt tulnud. Ja mulle meeldib, milline ma siis olen. Isegi, kui ma tulin viimasel korral Portugalist puruks põlve ja pahkluuga, lonkasin ja olin kurb, siis mu südames oli sellegipoolest rahu. Mu hing oleks nagu paika loksunud. Sama efekti tundsin ma ka tegelikult Taevaskojas, aga seal käies oli see palju lühiajalisem. Olin ma seal ju ka ainult mõned tunnid, ja reisil olen ma palju pikemalt käinud.



Ma ei tea kuidas teistega on, aga minu suurim tahe siin ilmas on täielikus harmoonias elada. Mis omakorda tekitab mulle dilemma, sest ma ei tea kas peale kooli lõpetamist minna ülikooli või... teha load, osta auto ja lihtsalt sõita. Igale poole. Ma tahan sõita läbi Aafrika kõrbete ja Austraalia, minna uudistama Machu Picchu't ja minna tagasi oma jumalikku Firenzesse. Vallutada Everest ja mediteerida kusagil palmi all. Ja ma läheks isegi täiesti üksi. Kui keegi tahaks tulla kaasa, siis noh... seltsis segasem, aga ma teeksin seda ka täiesti üksi nii, et silm ka ei pilguks. Võib-olla see ülikoolimõte on mulle mingi ligihiiliv massimõtlemine, ja ehk ma ei peakski seda üldse tegema. Äkki, kui ma seda teen, lähen ma sinna main stream kasti tagasi, ja ma ei oskagi enam seal uuesti välja tulla. Kusjuures ma olen varemgi tähele pannud asjaolu, et kui ma alustan oma postitust mingi küsimusega või probleemiga, siis kirjutamise käigus leian ma iseenda seest sellele vastuse. Niisama sellel mõeldes seda ei juhtu. Just kirjutades jõuan ma vastusteni, mis tulevad minust endast.
Ma tunnen selle rahu leidmise ja harmoonias elamise vastu nii tugevat tõmmet, et see paneb mind huvi tundma, kas seda tunnevad ka teised inimesed. Ja kui tunnevad, kas ehk see võibki olla inimese eesmärk siin elus!? Saavutada iseenese ja maailma vahel totaalne harmoonia, ja elada enda hinge järgi. Sest, kui nüüd reaalselt mõelda, siis inimene ei ole siia ilma loodud karjääri tegema või raha teenima. Ma mõistan, et mõndade jaoks võib see jutt tunduda nagu üks suurt hookus pookus või abrakadabra, aga mis siis, kui see ongi meie ülesanne siin elus. Lennukiga sõites tuleb ohu korral hapnikumask paigutada esmalt endale, ja seejärel teistele, kuna kui sa ise teadvuse kaotad, ei saa sa teisi aidata. Kas ei või olla nii, et eluga on samamoodi? Ehk peame me esmalt saavutama endas rahu ja tasakaalu, et saaksime aidata ka teistel sama teha.