kolmapäev, 16. juuli 2014

Džentelmenid, daamid ja võrdõiguslikkus.

Ma lükkasin päris tükk aega edasi ühe Naisteka artikli lugemist. Nimelt selle vihastunud mehe oma.
Mulle üldjuhul ei meeldi selliseid artikleid lugeda - ainult üks vingumine ja hädaldamine. Samamoodi on see juhul, kui kirjutajaks on naine.
Miks ma seda postitust siia sellest teemast kirjutan on põhjus, et see kõik meenutab mulle minu töökohta. Mitte otseselt naiste ja meeste vahelist võitlust, vaid gruppidevahelist. Meie restoranis on baarialal kaks nimetust: päevabaar ja ööbaar. See liigendus näitab ära lihtsalt selle, millal toimub teenindajate vahetus - ei midagi muud. Üldiselt on nii päeva- kui ka ööbaaril kindlad inimesed, ja sealt tulevad ka need vingumised ja virinad. Mina, kes ma algselt töötasin päevabaaris, mõistan nüüd ööbaaris töötades teist poolt suurepäraselt, ja kohati näen ka, et ka mina oleksin võinud päeval töötades nii mõndagi erinevalt teha. Samas saan ma ka aru sellest, et päevabaar ei suudagi mõista ööbaari enne, kui nad pole olnud vastaspoolel, ja vastupidi. Pärast minu ööbaari üleminekut on meile juurde tulnud nii mõnigi baarmen, kes pole päevabaaris töötanud isegi mitte ühtainustki päeva. Ja just need inimesed on need nn tagasitegijad. Nad keelduvad oma töökohta korralikult lõpetamast, kuna neile ei jäeta ilusat töökohta. Kui ma räägin päevabaariga, siis kuulen sealt järgmist: ''Miks peaksin ma tegema baari korda, kui mulle ei jäeta ilusat baari?''. Nii pean mina käima koguaeg neil tagumikust kinni, et ööbaar lõpetaks tööpäeva korralikult. See on lihtsalt üks tagasitegemine ja surnud ring.
Mina üritan oma baari lõpetada alati korralikult. Vahel, kui väga kiireks öösel läheb, siis võib jääda vajaka, aga ma ei tee seda kunagi tahtlikult. Enne olen just mina see pind teiste perses, kes neid tagant utsitab. Miks ma seda teen? Ma leian, et sellel ei ole mitte mingisugust vahet, millise töökoha sa üle võtad. Seda on õpetanud mulle mu eelmised töökohad ja olen sellest ka ise aru saanud. Esiteks sellepärast, et vingumisõiguse annab inimesele ainult see, kui ta on ise laitmatu. Pole ju loogiline vinguda, et sa oled nii laisk.. noh jah - mina olen ka, aga põhiline on see, et SINA OLED laisk. Teine põhjus on see, et olgugi, et kellelegi on jäetud sitane töökoht, siis selle ülevõtmise hetkest alates vastutab selle eest just nimelt see sama inimene, kes tööle tuli. Ja kui see inimene annab üle jällegi koleda baari, siis ei ole süüdi ei keegi muu, kui see sama inimene, kes selle üle andis. Ja kolmandaks: kui inimesed oleksid enda töökoha vastu armastusväärsemad ja lõpetaksid oma töökoha korralikult, siis tahaksid kohe kindlasti seda teha ka teised inimesed. Kui enamus inimesi hakkaksid enda pärast oma töökohast rohkem hoolima, siis teeksid seda lõpuks kõik. Päris piinlik oleks ju olla see üks ainuke, kes on laisk nagu lohe.


Source: http://knowledge.allianz.com/


Kirjutasin siia pika teksti enda töökoha näitel, ja võib-olla see pole kõigile nii arusaadav, miks ma seda tegin. Mina aga näen selle taustal liigagi sarnaseid jooni meeste ja naiste vahelises võitluses. Pidevalt ilmub uusi artikleid ja arvamusi küll meestelt naistest ja naistelt meestest. See ei lõppe lihtsalt mitte kunagi. Kunagi olid naised pandud kasti, ja see on ilmselge, et me sealt välja tahame murda. Küll aga ei ole normaalne, et naised ootavad mingisugust ülalpidamist. Ma olen millegipärast inimene, kellele ei meeldi, kui mulle välja tehakse. Kui see on sõpradevaheline, siis on see tore, aga suvaline mees baaris - nope ... kui ma juba välja läksin, siis järelikult mul on rahakoti vahel raha, mida laristada. Kuigi viimasel ajal on mul jäänud mulje, et mehed lausa ootavad, et nad saaksid välja teha, ja kui ei saa, siis nad solvuvad. Või siis olen täheldanud asjaolu, et kui ma luban välja teha, siis võetakse mind kui naist, ja kui ei luba, siis kui sõpra.
Igatahes, minu arust tuleks ära lõpetada see alalõpmatu üksteise kallal kitkumine ja olla ise paremad inimesed. Jah, meil on võrdõiguslikus. Olgem siis seda. Olgem iseseisvad ja tugevad inimesed - nii naised, kui ka mehed. Me ootame meestest mehelikkust ja mehed ootavad naistest naiselikkust. Aga see ei tähenda seda, et naiselik on mehi orjata neile võileibu ja õlut ette kandes, või vastupidi meestel naisi orjata majja ainukesena ''taskuraha'' teenides. Olgem iseseisvad. Mehed - te saate ise ka endale süüa teha, ja naised - te saate ise ka tööd teha.
See võrdõiguslikkus ei peaks aga muutma inimestevahelist viisakustaset. Näiteks on sellega ''välja vabandatud'' asjaolu, kui üks sõber minuga nõmedalt käitus: ''Aga me oleme ju sõbrad. Ma käitun kõikide oma sõpradega niimoodi (meessõpradega).''. Ma ei ütle, et naistega tuleks käituda teistmoodi, kuna nad on naised, aga naistega (ja meestega) tuleks käituda teistmoodi, kuna nad ei ole samast soost, mis teie. Meil, inimestena, ei ole seda võimalust, et proovime üle kaeda ka vastassugupoole, et neid paremini mõista nagu meil töökohal saab teha. Seega peame me jätma alles mingisuguse viisakustaseme, et austada seda müstilist osa, millest me aru ei saa. Viisakus - et me oleme džentelmenid ja daamid. Jah, ma võiksin ka meestele uksi lahti teha, aga see oleks pisut tobe. Või ehk ei olekski. Jooke olen ma neile aga küll välja teinud. Meile kõigile meeldib, kui meie eest hoolitsetakse - uksed, võileivad vms. Ja, kui me ainult teeme aga vastu ei saa, siis me lähemegi vihaseks. Hoolitseme teiste eest, et teised hoolitseksid meie eest.
Ma oleksin reaalselt käpp meestele uste lahti tegemisega. Lahe oleks, kui kõik seda kõigile teeksid. Lihtsalt rollide ära vahetamisega, et naised hakkaksid nüüd meestele uksi lahti tegema, ei muudaks mitte midagi.

Mul on üksjagu meessoost sõpru, ja nad on ka väga head sõbrad. Ometi, ei oleks see neist ilus, kui nad hakkaksid minuga käituma, nagu ma oleksin samuti meessoost - ma ei ole seda.
Võrdõiguslikkus ei tähenda seda, et me võtame kõiki kui ühesuguseid. Võrdõiguslikkus tähendab seda, et kõik inimesed on iseseisvad ja neil on võrdsed õigused eluks, aga siinkohal peaks kindlasti säilitama soovahelise ja üleüldise inimestevahelise viisakuse. Me ei mõista üksteist täielikult, ja ei saa seda ka kunagi tegema. Austagem seda salapärasust. Samamoodi nagu on meil erinevad tualetid. Sest, kui meil on võrdõiguslikkus, siis võiks ju teha igale poole ühe suure wc, kus mehed lihtsalt naiste ees pissuaari lasevad!? Ei - seda ei tehta, ja just nimelt viisakusest ning austusest teise soo ja inimeste vastu.

Töötagem koos, täiustagem üksteist.

Source: http://gawker.com/

Esialgse artikli leiab siit!




teisipäev, 15. juuli 2014

Feetie'd vs selfie'd - eneseimetlus oma kõige hullemal tasemel.

Sirvisin koju tulles harjumusest Facebook'i, kui taas kargasid mulle näkku kellegi varbad.
Tänapäeva ühiskond on oma varvastest ja jalavarjudest ikka nii sisse võetud, et nendest peab alalõpmata pilti tegema, ja kohe kindlasti peab need pildid internetiavarustesse üles riputama. Antud pilt oli tehtud Thirty Second To Mars'i kontserdil. I mean ... see on sama hea, kui ma lähen Zansibarile, ja teen seal olles oma varvastest pilti: ''Jeee! Lõpuks ometi Aafrikas.''. Ja teiseks - miks peavad võõrad inimesed teiste varbaid tahtma vahtida? Okei.. võõras on vale sõna. Inimesed mu sõbralistis on mu tuttavad, aga isegi kui mu lähedastest sõpradest eksponeeriks oma jalataldu, ei meeldiks see mulle. Rääkimata perekonnast - need saaksid lihtsalt peapesu.
Arvatavasti ei tohi marslastest pilti klõbistada, kuid sellegipoolest ei ole see minu arust kuigi normaalne. Miks tervitada neid oma postituses oma varvaste ja tennistega? Kas inimesed on tõepoolest muutunud nii ebakindlaks, et ei julge enda nägusid pildi peale jätta? Ja tõesti - siinkohal ülistan ma selfie'sid. Iga kell on need enekad feetie'dest paremad. Võib-olla jaotuvad inimesed lihtsalt kahte leeri: nad kas jäädvustavad oma näolappi iga päev, iga kell, igal pool, või nad ei julge seda teha, ja pildistavad järjekindlalt oma varbaid üles.



Mul läks kunagi üks sõbranna Prantsusmaale elama. Istus ta siis seal kusagil maalilises kohas, künka peal, ja tegi kena pildikesegi. Õigemini see tundus kena täpselt nii kaua, kuni ma all nurgas ta saapaid silmasin. Seriously? MIKS see asi moes on ... nagu reaalselt MIKS?

Kui võtta fotograafiat, kui ühte kunsti alaliiki, siis kuhu me niimoodi lõpuks jõuame? Tehakse meeletult kenasid pilte loodusest ja maastikust, ning järsku märkad sa mingeid jalanõusid. See rikub kogu pildi ära. Oleks need siis mingid suvalised lambikad pildid, aga tehakse ka tõeliselt kunstipäraseid fotosid. Miks see siis  taolise lisandiga mõttetuks muuta? Kunstisuunad on niigi juba liikunud üha enam kuristiku ääre poole. Ma räägin siinkohal sellest modernsest kunstist, kus inimesed maalivad lõuendile suure musta ringi, ning juba ongi see üks kuulus kunstiteos. Või nagu näiteks pidi üks kunstnik endale tähelepanu tõmbama alasti keset linna mingite värvikuulide vagiinast välja pressimisega. Ta reaalselt sünnitas seda kunsti. Sõna kõige otsemas mõttes. Miks peaks keegi seda maali endale tahtma, ja miks on inimestel tekkinud selline tähelepanuvajadus. Kui ta mingisugusel imelikul põhjusel tõepoolest südamest tahtis seda kunstiteost sellisel moel teha, siis selleks ei pea seda tänaval, suure rahvamassi ees tegema.
See kõik paneb mõtlema, kas inimesed üldse oskavadki enam korralikku kunsti luua või piirduvad nende anded vaid geomeetriliste kujundite ja värvipritsmete kujutamisega? Või kas inimesed tahavad teha kunsti selleks, et neis endis on sees see miski, mida nad läbi kunsti avaldada soovivad või soovivad nad läbi kunsti teha ennast nähtavaksVõib-olla näeme me tulevikus Louvre'is rippumas näitust suveidüllist, millel ''ilutsevad'' ka kellegi varbad või jalanõud. Palun, ei!

Ei. Ma ei ütle, et iga pilt/foto on 'kunst', aga samas näitab see siiski mingisugust trendi. Ma väga kahtlen, et Michelangelo maalis vabal ajal oma varbaid.

Lõpetuseks - eksole mul on kena puhkus? :)

(ei ole minu varbad)





esmaspäev, 14. juuli 2014

''26 lapsikut ja napakat viga, mida iga naine vähemalt korra elus teeb'' - omad kogemused.

Naistekas avaldas hiljuti artikli, kus on välja toodud 26 viga, mida üks naine on oma elu jooksul kindlasti teinud. Kirjutan siia milliseid olen mina teinud, milliseid pole ja milliseid ma üldse veaks ei nimetaks - veel.
Here goes nothing ...

1. Proovid ise oma juukseid lõigata. - Jah ... Been there, done that - still do. Tuleb tõdeda, et on vist tagumine aeg ka avalikult mainida, et mina olengi see naine, kes lõikab ise oma juukseid. Mulle lihtsalt ei meeldi juuksuri juures käia, ja olen niimoodi endaga elanud juba mitmeid aastaid. Ka pole ma oma juukseid mitu aastat värvinud. Minu meelest täitsa kena. Fototõestus otse sündmuskohalt:
Just kidding ... parukas.

Kammisin oma arvuti ja telefoni äärest ääreni läbi, aga kahjuks ei leidnud väga head juuksepilti. Ka ei õnnestunud mul ise selja tagant head kaadrit saada. Enamvähem saab siiski mingi ettekujutuse - isegi juuksurid on mu juukseid kiitnud. 

2. Püüad ise kaenlaalused või bikiinipiirkonda vahatada. - Oh dear lord ... never again. 
3. Lähed populaarse, kuid eriti koleda moevooluga kaasa. - Üldjuhul ma ei ole selline inimene, kes telgib kaks päeva poe ukse ees, et Cosmopolitani kaanetüduku seljas olevat kartulikotti endale soetada. Küll aga pean tunnistama, et nooremana oli see küll elu ja surma küsimus, et endale kõige vingemad skeiterid saada. Ega ei saanud ju siis klassiõdedele, -vendadele kehvemate kossidega alla jääda. That's serious I tell you.
4. Klatšite sõbrannaga sõnumites su uut silmarõõmu ning saadad kirjavahetuse kogemata sõbranna asemel just sellele tüübile. - Sellist apsakat pole minul küll veel juhtunud, aga ükskord rääkisin ma oma sõbrannaga Facebook'is ühest kutist, kes pidi minu juurde tulema. Sõbranna ei vastanud kohe, ja kuna kutt pidi iga hetk uksest sisse astuma, panin chat'i akna lihtsalt kinni. Facebook'il on aga see napakas süsteem, et uue vestluse puhul hüppab see aken ise lahti, ja kui see kutt lampi mu arvutisse läks oli see vestlus täies hiilguses tema ees. Piinlik lugu ... ma pidin maa alla vajuma. 


5. Liialdad meigiga. - Jep ... olen minagi oma hiilgehetkedel meenutanud Snooki'it. 

6. Proovid tööajal mahlapaastu. - Õhhh - sellest ei tasu vist rääkima hakatagi. Eelmisel aastal, kui ma vahepeal kodune olin, hakkasin dieeti proovima. Kõik oli ilus ja tore kuniks ma läksin tagasi tööle. Teine kord juhtus olema eelmine sügis, kui mul tuli järsku meeletu isu toortoidu vastu. Koolis ja tööl mind ümbritsevad toidud aga selle otsusega väga päri ei olnud, ja nii nad mind tagasi enda juurde meeltasidki. It just doesn't work. Just NO.
7. Ohverdad mugavuse ilu nimel. - Ma loodan, et preilid ilumissid nüüd oma arvuti ekraane munadega loopima ei hakka, aga tõepoolest eelistan ma aegajalt mugavust. Viimati, kui kontrollisin, olin täitsa inimene veel. 
8. Postitad internetti midagi täiesti ebasobivat/piinlikku/nõmedat/. -  No eks sedagi on ette juhtunud. Eriti vast Rate'i aegadel, mida väga ei tahagi nagu meenutada. 
9. "Päevade" ajal paned jalga valged teksad või valged bikiinid. - No õnneks on jumal aidanud inimesel leiutada need innovaatilised asjandused nagu tampoonid. Spread the word people!
10. Aasta kõige tuulisemal päeval otsustad selga panna oma kõige lehvivama seeliku. - Sellist seika just väga meelde ei tule. Ma kannan seelikuid küll igapäevaselt, aga need on pigem sekretäristiilis mustad pliiatsseelikud. No accidental flashing whatsoever. 
11. Arvad, et tumelilla huulepulk sobib sulle. - Millegipärast on mulle eriti hästi jäänud meelde enda esimese huuleläike ost - jah, see oli tumelilla, ja suhteliselt tugeva katvusega. Oh well ...
12. Lööd külge oma parima sõbranna vennale. -  Mu parimal sõbrannal pole venda olnud. Seega - ei!
13. Ei kasuta päikesekaitsevahendeid. - Jah - olen siiamaani lapsik ja napakas. Tunnistan kohe üles. Mul ei jää Eesti päike isegi ilma kaitsevahendideta peale, mis siis veel sellest rääkida, kui ma neid veel kasutaksin ka. Arvatavasti oleksin ma niimoodi suve lõpuks lausa sinakat tooni, ja magades nutaksid inimesed iga kord mu voodi kohal, et ma lahkusin nende seast liiga vara. Niimoodi ei saa ju ometi inimesi traumeerida. 
Välismaa päikese all põõnates olen ma päikesekaitsevahendite suhtes rohkem tolerantsem. 
14. Lähed kinno romantilist komöödiat vaatama ja värvid ripsmed enne tavalise, mitte veekindla ripsmetušiga. -  Ei usu väga, et sellist asja ette on juhtunud - olen tulihingeline veekindla ripsmetuši fänn. Iial ei tea ette, millal on vaja salaja paar pisarat poetada. Ettevalmistus, ettevalmistus, ettevalmistus. 
15. Avastad restoranis alles pärast toidu tellimist, et mees, kellega sa kohtingule läksid, on täielik idioot. - Kahjuks või õnneks on mind sellisele päris õigele restoranikohtingule kutsutud vaid kaks korda. Esimesel korral pidin ma selle kutiga veel paar nädalat käima, et jõuda selgusele, et ta pole see õige pusletükk minu südamele. Teisel korral olin juba väheke kiiretaibulisem ja sobimatus selgus mitte küll peale toidu tellimist, aga peale restoranist lahkumist. Close enough.
Päris idiootideks ma neid siiski ei nimetaks.
16. Lähed jooksma, kuid siis selgub, et unustasid oma spordirinnahoidja. - Selline asi lihtsalt ei ole minu puhul mitte mingisugusel juhul võimalik. Ma arvan, et iga inimene, kellele just pesulauda rinnapeale löödud pole, tunneb iga hetk, kas tal on rinnahoidjad seljas või ei. 
Kui peaks juhtuma aga nii, et lähen jooksma tavaliste rinnahoidjatega, siis oleksin ma arvatavasti mind jälitava meestekarja poolt kergesti äratuntav -  see hüplemine pole mitte üks teps tore tunne, ja nii jookseksin ma kaks kätt tisside peal mööda linna ringi.

 

17. Ostad eest kinnitatava rinnahoidja ja arvad, et seda kandes on võimalik ka midagi muud peale istumise teha. - Ei ole veel sellist asja selgagi proovinud :( :).
18. Lähed gümekoloogi juurde ja unustad enne raseerida. - Pigem on juhtunud seda, et ma avastan viimasel hetkel, et peaks seda tegema. Kiirraseerimine pole samuti hea mõte!
19. Ei suuda tampoone piisavalt lollikindlalt ära peita. - Suudan. Päris hästi veel. Tihtipeale ei leia ise ka üles. Beat that.
20. Ei kanna varutampoone kaasas. - Muidu kannan, aga kui eriti hästi ära peidetud on, siis ei kanna. 
21. Arvad, et kleepuv huuleläige on su huultel hästi vahva ja ilus. - Vahepeal arvasin jah :(
22. Ei käi enne küünte lakkimist WC`s. - KÄIN :). Ma olen üpris ettemõtlev inimene. Mõtlen enne kõik asjad läbi, mis mul vaja oleks teha, ja alles siis maandun voodisse küüsi lakkima ja lebotama. 
23. Püüad kodus oma juukseid värvida, kuid ei loe instruktsioone korralikult läbi. - Ma ei ole praeguseks juba aastaid juukseid värvinud, ja need juukseotsad, mis mul heledamad on, on ka Portugali päikesest pleekinud. Enne seda, kui otsustasin rohkem mitte värvida, värvisin ma ka küllaltki harva, seega igaks juhuks lugesin ma iga jumala kord selle voldiku läbi. 
24. Teed ja postitad pardinäoselfi. - Hetkel fotosüüdistust leida ei olnud, aga Rate'i ja Orkut'i aegadest leiduks kindlasti. (Jumal tänatud, et see Orkut nüüd kinni pandi :))) )


25. Ostad ja paned selga liiga väikese rinnahoidja. - Well ... yes. Ma võin käsi südamel tunnistada, et ma ei tee seda tahtlikult või siis veel hullem - mitteteadlikult, aga minu korvile on õige rinnahoidja leidmine nagu nõela heinakuhjast otsimine. Vahel harva on jopanud, ja siis hoian ma sellest rinnahoidjast kõigi oma kümne küüne ja varbaga kinni.
26. Lased pöörastel PMS-isudel enda üle võimust võtta. - Ma olen selline imelik inimloom, et mul ei mõju need asjad. Pole imelikke tujusid ning hobuse peale ma samuti keelt limpsama ei hakka. Küll aga kipub mu selg jubedalt valutama, kuid Ibuprofeen on sõna otseses mõttes elupäästja. 

Lingi algsele artiklile leiad siit!


pühapäev, 13. juuli 2014

Summer ehk Õllesummer

Ma ei ole üldse Õllesummeri inimene. Ausalt öeldes ma ei mäletagi, millal ma seal viimati käisin. Mäletan ühte korda, mis oli 6 aastat tagasi, ja minu teada ma peale seda rohkem sinna sattunud ei olegi, aga päris pead ei anna. See aasta oleksin saanud ka viimasele päevale tasuta pileti, kuid ei leidnud nii kiiresti endale seltsilist, ja nii jäi Õllesummer ka seekord minuvõrra vaesemaks.

Everybody be like ...
6 aastat tagasi - ma olin siis 15-aastane, ja mäletan päris hästi, et tookord ootasin ma tohutult, et saaksin juba vanemaks, ja teistega koos seal täiega pidu panna. Siis chill'isin ma seal niisama sõpradega ringi. Huvitav on aga see, et kui see aeg kätte jõudis, kui ma lõpuks seal legaalselt pidutseda saaksin, siis ma enam ei tahagi sinna minna. Lihtsalt ei tõmba see massipeo idee, kus igal inimesel on õlu või siider näpus, ja seda terve selle aja vältel. Ma ei tea küll, kuidas asjad viimasel ajal on, aga varem oli see küll üks suur joomispidu, kuhu pidi ''ilmtingimata'' minema. Minu jaoks on veider lihtsalt vaadata, et minu sõbrad ja tuttavad käivad siiamaani täie südamega kõigil päeval kohal. Üldse on mul kuidagi tunne, nagu paljud inimesed oleksid enda eludesse toppama jäänud.
Ma näen tihtipeale oma tuttavaid kusagil, ja nad teevad ikka veel samu asju, nalju, tööd, ja elavad ikka sama elu. Ma saan aru, et inimestel on mingid perioodid, kus ta pidutseb rohkem, teeb lambist tööd vms, aga mingil hetkel peaks see ideaalis nagu mööda minema. Jah võib ka väita, et ma olen toppama jäänud, kuna elan ikka veel oma emaga, aga sellel on kindel põhjus - ma käin koolis, ja tahan sellele võimalikult palju pühenduda. Nemad aga lihtsalt toppavad kusagil samades ringides. Ma ei tea, võib-olla see on imelik, aga mina tunnen, et minu elu muutub kogu aeg. Ma ei tee aastast aastasse samu nalju, ei käi aastast aastasse iga kord Õllesummeril ennast mällu joomas, ja olgugi, et ma olen sama töö peal, siis on see töökoht mul kindlalt valitud, ja mul on igaks aastaks mingid erinevad eesmärgid.

Ma saan veel kuidagi aru nendest, kes läksid Õllekale Bastille või Hurts'i kuulama - fänn on fänn. Ise ma nende tulihingeline austaja küll ei ole. Tegelikult ma isegi ei tea, mis see Bastille on. Hurts on natuke rohkem tuttav, kuid enamvähem on sellega samad lood. Mis esineja mind Õllesummeri lava ette naelutaks, oleks kindlasti SOAD. Kui System of a Down tuleks Õllesummerile esinema, oleksin ma hommikust saadik seal, ja ootaksin pikisilmi, millal nad ükskord peale lähevad. Ja siis poetaksin salaja ühe rõõmupisara.

Võib-olla on asi lihtsalt selles, et mulle käivad igasugused rutiinsed tegevused vastukarva - rituaalid, iga-aastased kombed jms. Mul oli varasemalt ka koolis käimisega just selle pärast raskusi, et iga päev tundus täpselt samasugune, ja nii 5 päeva järjest. Ma olin hullumise äärepeal.
Kui Õllesummerit vaadata, siis minu arust oleks veider mõelda, et ma oleksin iga aasta samal ajal nädal aega vindine. Mulle käib see üritus juba niigi vastukarva, aga kui selle asjaolu peale ka veel mõelda, siis tundub see eriti tobe.


reede, 11. juuli 2014

Been there, heard that.

Kas ma olen ainus, kellele on silma jäänud asjaolu, et need nö mega sotsiaalsed inimesed korrutavad lihtsalt samu jutte erinevale seltskonnale?
Mulle endale loeb enamjaolt seltskond, kus ma viibin - ma võin latrata hommikust õhtuni, ja järgmisel päeval on mu suu täiesti lukus, niiet sealt peab lausa tangidega miskit välja tirima. Kui ma kellegagi mugavaks muutun, siis ma loomulikult ka elavnen. Uues seltskonnas olen ma enamjaolt nagu kameeleon - kui seltskond on ise avameelne ja vastuvõtlik, siis olen ka mina seda; kui vastupidi, siis kipun samaga vastama.
Varasemalt olen ma alati imestanud, kuidas minu sõbrannad või teised inimloomad lihtsalt lähevad kusagil kokkusaamisel suvalise inimese juurde ja räägivad sekundiks puhkamata tunde järjest. Millest - millest nad räägivad võõra inimesega, kellega just kohtusid? Just see küsimus painas mind päris tükk aega. Jah, ma suudan ka võõra inimesega hea soone peale sattuda ja lobiseda, kuid kindlasti ei suuda ma seda valimatult IGA inimesega teha. Millegipärast pole aga nendel mega sotsiaalsetel inimestel sellega kunagi probleemi. Miks?
Kui hakata jälgima enda seltskonnas just selliseid inimesi, siis iga kord, kui te satute koos uude seltskonda, võib hakata tähele panema vaid ühte -  nad räägivad lihtsalt samu jutte erinevatele inimestele. Ma ei ütle, et selles midagi halba oleks. See on lihtsalt huvitav. Üldiselt on nad sattunud kuidagi inimeste tähelepanu keskmesse, kus kõik inimesed on huvitatud, millest ta räägib. Kuid kuidas on võimalik iga kord sulle sobilikul jututeemal rääkida? Muidugi võib minna seda algaja teed, et sõidad lihtsalt oma teemaga sisse, kuid see on liialt läbinähtav. Kui lampi poekottidest rääkides oma unistustest rääkima hakkata, on kohe aru saada, et see inimene tahab endale ja enda tegemistele tähelepanu. Meisterlikumad on aga omandanud oskuse, kuidas olla just see inimene, kes jututeemat suunab. Ta teeb seda väga sujuvalt, ja lihtsalt kõrvalseisjana ei pane seda isegi tähele. Kui sa aga tead selle inimesi tõmbenumbreid juba peast, siis on väga kerge märgata, et just tema on see, kes teema valib, et kõiki oma parimaid palasid esitleda saaks. Ja taas on ta seltskonna pjedestaali kõrgeima koha endale vallutanud.




Mu õel oli kunagi üks kutt, kes tundus super tark. Eks ta oligi, ja on siiamaani, aga tema puhul võis sama asja täheldada. Ta kippus alati targutama ja pidi ilmtingimata näitama, et ta millegist detailideni teab, kuid füüsiliselt ei ole võimalik teada KÕIGEST. Kui ta aga mingis valdkonnas vähem säras, keeras ta teemale kiiresti just selle suuna, millega ta hiilata saaks. Kasutades selleks, kas siis teise inimese vaateid või arvamusi maha tehes või mõnda muud nippi, kuid hakkama sai ta sellega alati.
Hell - jutud käivad, et ta rääkis isegi Jehoova tunnistaja tema usust välja. Vaeseke oli lihtsalt pahaaimamatult kuti uksele koputanud ...

Vahel vargsi olen ka mina seda proovinud - toimib. Küll aga ei viitsi mina ühtesid ja samu jutte koguaeg rääkida. Ma ei mõista, kuidas nemad seda viitsivad. Asi ei ole selles, et mul ei oleks millestki lahedast rääkida või need oleksid igavad, aga minu arust muutub ühe asja korrutamine kole tüütuks. Eriti ei viitsi ma enda elulugu uutele inimestele korrutama hakata. Kas ma lihtsalt flaiereid ei võiks jagada? Või siis oma blogi aadressi? Saad uue inimesega tuttavaks, ja kui ta sinu elust teada tahab ulatad flaieri ja kõnnid minema. Ei? Okay -.-.

Samamoodi ei mõista ma väga õpetajaid. Noh - nad küll peavad seda tegema, aga siiski - nad korrutavad koguaeg ühte ja sama juttu. Ma ei suudaks kunagi õpetajaks hakata. Isegi, kui tuumafüüsika on sigahuvitav, ei oleks mul piisavalt tahtmist seda miljon korda otsast peale rääkima hakata. Siinkohal respect kõikidele õpetajatele!






esmaspäev, 7. juuli 2014

''Ma ütlen sulle ei, ja tuhaks põlen seest ...''

Üldiselt tundub, et mu ema tegi minuga head tööd. Ometigi tegi ta ühe õpetusega mulle täieliku karuteene.
Kui ma väike olin, siis tahtsin ma kõiki asju endale saada. SIIANI tahan, aga nüüd ma ütlen kõigele koguaeg ''ei''. Alati, kui keegi mulle väiksena midagi pakkus ja ma seda avasüli vastu võtma tormasin, ilmus maagiliselt minu kõrvale ema, kes minu eest sellest keeldus. Tema arust ei olnud viisakas asju vastu võtta. Ma ei räägi siin mingitest kahtlastest kollinägudega kommionudest, kes Maxima kõrval pisikesi tüdrukuid ja poisse komme sööma kutsub, vaid tegu oli tema sõprade, sugulaste, perekonnatuttavatega. Ja ta suutis mulle selle pisikese, kahest tähest koosneva sõna nii sisse harjutuada, et see tuleb mul enne suust välja, kui üldse kogu pakkumist kuulen. Võiks ju arvata, et see on mõneti hea omadus - kõiksugu telefonimüüjad, kaubanduskeskustes varitsevad LHV'lased ja muud loomad. Nendel puhkudel tuleb see tõepoolest kasuks. Küll aga on selle eituse peale kaasnenud ka pahameelt ja  - solvumist. Mõelge nüüd - kutsutakse külla, valmistatud on söök ning pakutakse jooki ja esimese asjana ütlen mina: ''NOOOOOOOOOOOooooo!''. Ja siis ma mõistan, et panin jälle pange ning vaikselt ütlen, et ehk siiski. Minu ema õpetus on mulle sisendanud tunde, et mul on häbi, kui keegi mulle midagi pakub. Justkui, miks peaks keegi liigset vaeva nägema. Teised tunnevad aga, et see on solvav, kui ma keeldun, mis on ka igati mõistetav - on nähtud vaeva, ja kui ka pole spetsiaalselt midagi valmistatud, siis pakutakse külalislahkuse pärast. Minult on isegi küsitud, kas nende pakutud toit ei kõlba, mis ei ole üldjoones üldse põhjuseks. See ''ei'' tuleb lihtsalt nii kiiresti suust välja, et ei saa ise arugi.
Ma üritan seda endast tasapisi välja juurutada..

            

Kui siin juba pakkumistest juttu oli, siis käisime meie nädalavahetusel õega Võrus. Mmm ... lõpuks ometi - minu Võru. Ühesõnaga ... toimus siis selle kesklinnas laat, kus sai ilusaid kleidikesi proovitud, kotte vaadatud, värskeid hapukurke söödud ja kalja joodud. Kalja leti ääres oli tegutsemas üks tubli müügimees: ''Tulge lähemale. Ostke, ostke. EEELMISE AASTA PIRUKAD!!''. Võru - see ütleb kõik. Rohkem sõnu ei olegi vaja.
Kahjuks me tööinimesed satume sinna ikka nädalavahetusel minema, ja kes vähegi rohkem Võruga kursis on, siis peale laupäeva pärastlõunat muutub see ikka täielikuks pommiauguks. Minutipealt kell 14.00 pannakse laupäeviti igasugused poekesed kinni - loe: kaltsukad jms - ja pühapäeviti ei suvatseta üldse lahti teha. KA (osad) KOHVIKUD.
Sõime laupäeva hommikul ühes kohvikus imehead omletti, mida ma tahtsin oma elupäevade lõpuni igal hommikul süüa, ja te võite ette kujutada mu pettumust, kui järgmisel hommikul selle kohviku uks ei avanenud. See lihtsalt ei tulnud lahti. Hea, et nutma ei hakanud.

Ma ei ole just suurim päikese fänn, ja punnisin eile korralikult päevitamisele vastu, aga täna ei jäänud mul suurt midagi muud üle, kui pidin asjaga ühelepoole saama. Sain päris korralikult päevitatud ka, ja loomulikult suutsin ma ka ära põleda - pm esimene kord, kui ma see aasta päikest nägin. Ma lihtsalt ei talu seda Eesti päikest väga ... välismaal on kuidagi teine tera.

Panen ka paar pilti meie tripist:

Mõista mõista, kus see pilt tehtud on? - Võru kesklinnas, Tamula järve kaldal. 
Reede öösel tormasime saabudes kohe randa. Kohustuslik panoraampilt!
... ja sama koht järgmisel päeval.

Leidsin omale Humanast väga lahedad asjakesed - kammi ja harja. Õe arust vanamoodne, aga mulle meeldibki selline stuff. Mõlemal oli peal ka silt, mis väitis, et need on silverplated, ja maksin ma nende eest kokku 3 eurot. Minu arust igati vinge.


Minu elupäästjad tagasireisil - aeg lausa lendas.





neljapäev, 3. juuli 2014

TÄHELEPANU - ma minestan!

Mulle käib jubedalt vastu, kui inimesed on teatraalsed. Nagu näiteks, kui neil kõht valutab, siis manavad surija näo ette ja haaravad kahe käega kõhust. Ma ei tea, kas ma olen seda viimasel ajal rohkem tähele hakanud panema või olen ma millegipärast viimasel ajal selliste inimestega kokku puutunud, aga see näeb üsna naeruväärne välja. Ja üldjuhul on need loomulikult ei keegi muud, kui mehed, kes seda harrastavad.
Igakord, kui keegi jälle mingi peavalu pärast teatrit hakkab tegema, pööritan ma salaja silmi ja üritan teha näo, et ma ei näinud seda esitlust. Ja, kui ma lõpuks peaosatäitja poole tagasi vaatan, siis ta üritab uut katset teha. Mis teema sellega on nagu? Ma teen ka vahel naljaga, et ''oi, ma minestan'', aga ma reaalselt näitlen sajaga üle ja ütlen ka seda.
Mehed aga peavad iga pisima valu pärast tegema kindlaks, et kõik seda nägid ja kõik seda kuulsid. Talk about attention wh***s. 




Kui minul miskit kusagilt valutama peaks, siis ma kas lähen oma tuppa ja nutan salaja patja, või kui ma seda teha ei saa, siis ei tee ma mitte kui midagi. Jah ma võin mainida, et mu pea valutab, aga ma ei mängi surijat kohe sellepärast. Valud tulevad ja lähevad. Halvimal juhul võib muidugi kannataja koos valudega minna, aga üldjuhul on ikkagi aru saada, kas inimene näitleb või ei. Ma pole mingi südametu inimene - alles 2 nädalat tagasi päästsin bussipeatuses ühe mehe ära ja kutsusin talle kiirabi. See on lihtsalt tobe, kuidas mehed alati nii hädapätakateks muutuvad, kui neil kasvõi pea valutama peaks. 
Ma elasin kuid niimoodi, et mul reaalselt iga jumala päev pea valutas. Jäin elama. Ei pidanudki kellelegi esinema kukkuma. Üldjuhul ma isegi ei rääkinud sellest. Kui keegi mind rohtu võtmas nägi, siis seletasin, aga muidu mainisin seda asjaolu harva, ja sain ka kõikide kohustustega hakkama.

Nii poolteist kuud tagasi kukkusin ma tänaval päris rängalt. Mu põlv oli üleni katki ja verine, kaks päeva ei saanud ma korralikult kõndida, see paranes mitu nädalat ja siiamaani on suured armid alles. Luu sai nii korralikult põrutada, et ma ei saanud sellele eriti toetada ilma, et see põrguvalu ei teeks. See oli kord, kus ma tõesti rääkisin sellest osade inimestega. Ja saatsin ka oma sõbrale pildi ja ütlesin, et väga valus on. Tol hetkel - ma olin tööl siis - vajasin ma tõesti lohutust (see oli just juhtunud). Ja tema tegi ei midagi muud, kui kukkus naerma selle peale. Tema arust oli see mega naljakas. Mees, kes ise vaagub iga suvalise valusähvaka peale elu ja surma vahel.

Võib-olla on see seotud minu põhikooliajaga, aga üldiselt mulle ei meeldi oma haigustest rääkida. Sellesmõttes, et isegi, kui mul palavik on või mõni muu häda, siis üldiselt lähen ma enne niisama tööle, kui palun endale asenduse otsida. Ma sain loositahtel omale selle suurepärase algklassi- ja põhikoolikogemuse, kus ma olin pidevalt tähelepanu keskpunktis - mind narriti, pandi nätsu juustesse, LÕIGATI juuksesalke salaja ära ja mida kõike veel. Arvata on, et kool ei olnud mu meelispaik, ja seega hakkasin ma koolist puuduma ja valetama, et ma olen haige. Ma olen päris kindel, et see on selle põhjus, sest nüüd, kui ma peaksin kellelegi ütlema, et kahjuks olen ma haige ja ei saa tulla, siis on mul endal tunne, et ma valetan. Isegi, kui ma reaalselt 39 palavikus olen. Veidral kombel on minu koolist puudumine mind hoopiski vastutustundelisemaks teinud. Tavaliselt kukub teistmoodi välja.
Minu ema juhtub ka olema selline inimene, kes kuulutab kohe ja kõigile oma hädadest ja tema jaoks ei ole mingi probleem keset kööki põrandale visata, kuna ta kõht valutab. Ta on täiesti daamilik inimene, aga abi oskab ta paluda. Kuna ma temaga koos veel elan, ajab see mind üsna närvi. Mul on ka aegajalt halb olla või mis iganes muud, aga kui temal on, siis peab ta saama tänu sellele ka tähelepanu. Kodu on minu jaoks kusjuures veel viimane koht, kus ma oma tervisehädadest räägin. Mitte, et me poleks siin avameelsed, oleme küll, aga ma lihtsalt ei tunne, et nad peavad igast mu peavalust teadma.

Mõelda vaid, kui need vaesed mehed peaksid veel lapsi ka saama. I think they'd literally die. 

kolmapäev, 2. juuli 2014

Nagu hane selga vesi... või siis mitte.

Tahaks ka olla selline mega zen inimene. Üleeile öeldi mulle, et minu viga on see, et ma lähen liiga kergesti närvi. Kui ma sellele mõtlema hakkasin, siis jah lähen küll. Aga teadlikult. Või õigemini, ma näitan seda teadlikult välja.
Kogu oma 21 aastat analüüsides olen märganud oma närviminemiste suhtes laineid, mis kõiguvad kergelt närviminemise ja igasuguse jama endasse hoidmise vahel. Praeguseks olen ma otsustanud, et minu jaoks on kõige parem variant kohe oma emotsioonid välja näidata. Kui ma varasemalt hoidsin kõike tükk aega endasse ja väiksed, kuid häirivad asjad, mind nii närvi ei ajanud, siis ühel hetkel tuli sellel kogumikul punn eest ära ja ma lihtsalt plahvatasin nagu tuumapomm. Ja see viimane tilk karikasse võis olla ka neist kõigist kõige väiksem. Ma ei leia, et selline käitumine nii teiste, kui minu enda suhtes õige oleks, rääkimata siis sellest, kuidas see mulle vaimselt rõhuv ja raske on.



Eile läksin tööle kella 18.00'ks ja mu paariline tuli 2 tundi hiljem. Mingisugusel imelikult põhjusel astus ta baari sisse just selle mõttega, et mu hea tuju täiesti maatasa teha ja alustas ''viisakalt'' minust tuimalt mööda kõndides, kui ma talle tere ütlesin ja terve õhtu ülbitses. Me olime nii paar nädalat vahepeal tülis ja lõpuks mõtlesin, et kuna jutu järgi annab targem järele, siis loomulikult tahtsin mina see targem olla, ja palusin temalt vabandust. Peale seda oli meil kõik täiesti korras ja tundus nagu polekski me kunagi tülli läinud. Kuni eilseni. Õhtu lõpuks suutsime me lausa nii tülli minna, et kui ma töölt lahkusin, mõtlesin ma podisedes veel mitu tundi sellest. Tahaks olla selline mega vaimne inimene, kes lihtsalt laseb sellised asjad endast mööda libiseda. Aga ei, minul on kohe pool ööd ka veel tänu sellele tuksis. Eriti ei saa ma aru, miks see mind nii rööpast välja viis, kui tema alustatud tüli oli täiesti lamp ja tema öeldul ei olnud alust. Ju siis mulle meeldib nii väga õnnelik inimene olla, ja kui keegi tuleb minu toredat päeva meelega metsa keerama, siis ega see mulle just meelepärane ei ole.
Kunagi väiksena proovisin mediteerimist, aga mu õde ja vanaema tormasid tuppa ning süüdistasid mind kahtlastes satanistlikes tegevustes. Rohkem pole väga julgenud proovida.
Okei, ega see nüüd nii hull ka ei ole. Pole lihtsalt väga mahti olnud. Vähemalt sellist traditsioonilist mediteerimist.
Alar Ojastu on selline suurepärane inimeseloom, kes korraldab ülilahedaid koolitusi, ja sain temalt ka ühe sellise asja nagu Holosync. Seda olen ma küll proovinud, aga mul ei olnud kahjuks väga püsivust. Arvatavasti oleks taas aeg see oma arvutisügavustest üles otsida ja kasutusele võtta.

Holosync on mediteerimiseks mõeldud abivahend ja väidetakse, et sellega saavutab inimene sügavama meditatsioonitaseme, kui seda mittekasutades. See on audiokogumik, millel on näiteks vihmasaju hääled vms, aga põhiline on selle muusika sisse peidetud madala sagedusega helid, mis peaksid aju paremini funktsioneerima panema.
Täpsema jutu leiab lehelt https://www.centerpointe.com/v2/.

Teine asi mida Alar mulle on õpetanud, on nö ''morning pages''. Need on sellised lahedad täiesti tühjad A4 lehed, mida lihtsalt äärest ääreni oma mõtteid täis peab kirjutama. Kõige paremini mõjub see siis, kui seda teha kohe peale voodist tõusmist ja kirjutada ühe jutiga pool tundi järjest. Alles siis minna pesema ja muid toimetusi tegema. See järjekord on oluline, kuna nii kirjutad kohe esimese asjana päevas oma muremõtted endast välja. Kirjutama peaks sõna kõige otsemas mõttes äärest ääreni, ei mingeid äärejooni ega muid reegleid. Mahakriipsutused ei ole samuti head. Kui mõte alguses tühjaks võib joosta, siis kirjutadki: ''Ei oska praegu mitte midagi kirjutada. Tool, päike, mm, kui mõnus tuuleke'' -  what ever comes to your mind. IGA
J U M A L A  MÕTE tuleb maha kirjutada. And believe me that thing really does work!! See töötab põhimõttel, et inimene ei oska oma mõtteid kuigi adekvaatselt hinnata, kui need veel tema peas on. Samamoodi nagu vahel arvad sa kodus, et päris lahe riietus, aga välja minnes tahad maa-alla vajuda. Või siis enda arust on jumala naljakas mõte, aga selle reaalselt välja öeldes vaatavad kõik ruumisolijad sind kui debiilikut. Seega, vahel tunduvad ka inimeste mured ja probleemid peas olles jube raskete ja SUURTENA. Kui need aga paberile panna, näed sa, et tegelikult pole hullu midagi. Ja muidugi saab ka ennast nendel paberitel välja elada. Ahjaa.. need tekstid ei tohiks idee poolest olla nö nagu ''järjejutud'', vaid iga päev peaks olema omaette puhas leht. Teemad võivad loomulikult kattuda.
Morning pages on asi, mida ma soovitan absoluutselt igaühele. Ma ise tegin seda mõnda aega eelmisel aastal, kui mul oli elus üks raske periood, ja te ei kujuta ette, kuidas see mind aitas. Tänu sellele suutsin ma ennast valitseda, ja mitte lambisel hetkel võõraste inimeste ees purskaevu mängima hakata. Minu probleem on aga see, et ma pole niigi väga hommikuinimene, ja kui ma peaksin kooli ajal veeeeel varem üles ärkama, siis seda lihtsalt ei juhtuks.



teisipäev, 1. juuli 2014

Lucid dreaming ja surmaunenäod

Ma olen viimase nii kuu aja jooksul näinud juba kaks korda, et keegi on surma saanud. Ja ühe korra isegi nägin kuidas see inimene surma sai - nagu seda reaalset hetke. Mõlemal korral olen ma olnud unenäos sellises ahastuses ja hüsteeriliselt nutnud ning see on üle kandunud ka reaalsusesse. Nimelt olen ma nendel puhkudel üles ärganud ühe ärritava heli peale - minu enda nutu. Ma ärkan korraks üles ja ma mu pisarad voolavad ning ma olen täiesti endast väljas.
Kunagi, nii paar aastat tagasi, nägin ma ka unes, et mu ema oli surnud. Tookord ma rääkisin seda talle. Mitte küll kohe, aga natuke hiljem. Ta ei olnud väga freaked out õnneks. Praegu ei suuda ma üldse ette kujutada, et ma sellest neile inimestele räägiksin. Ja see, keda ma eile unes nägin, pole isegi mulle kuigi lähedane inimene. Me saame küll väga hästi läbi, aga me pole mingid südamesõbrad. Why am I seeing these kind of things?
Ma olen üldjuhul selline veider inimene, et ma suht usun sellisesse üleloomulikku maailma. Ja unenäod võivad ka minu jaoks olla tähenduslikud. Ma ei pea siinkohal silmas seda bläma, kus keegi väidab, et kui sa peaksid unes nägema, et sa ujud või last süles hoiad, siis jääd haigeks, vaid pigem midagi muud. Ma ei oska seda niimoodi seletada.
Unenäod on küll tohutult keeruline ala, ja teadlased uurivad siiamaani nende sügavamaid soppe ja hingeelusid, aga üldjuhul peetakse neid segipaisatud mõtteks inimese nägemustest, emotsioonidest, mõtetest ja tundmustest. Kindlasti ei ole ma nende inimese surma ette kujutanud, aga millest siis sellised unenäod tulenevad? Ausalt öeldes on need päris häirivad. Eriti, kuna tol hetkel, kui ma korraks üles ärkan ja hüsteeriliselt nutan, tundub see kõik täiesti tõelisena ja ma füüsiliselt ei suudagi nutmist lõpetada. Eile oli asi lausa nii hull, et kui ma pärast seda uuesti lõplikult üles ärkasin, tormasin kohe arvutisse ja õnneks oli see teatud inimene just midagi postitanud. Milline kergendus.

Kui juba hirmsatest unenägudest rääkida, siis paar aastat tagasi proovisin mina kirgast unenägu ehk lucid dreaming'ut. Talk about a lucid dreaming gone wrong.. Sellest lahedast kogemusest sai minu jaoks õudusunenägu, ja seda selle kõige otsemas tähenduses, mis üldse olla võib. Pigem langesin ma unehalvatusse. Kõik unenäod, ja neid oli väga palju järjestikus, toimusid siin samas, minu toas ja ma nägin kõike sellest samast asendist, millesse ma magama jäin. Kahjuks juhtus see päris ammu, niiet ma  väga detailselt ei mäleta, aga see oli minu jaoks kõige hirmsam kogemus, mis mul kunagi olnud on. Ma mäletan, et need unenäod ei olnud üldiselt ''ohtlikud''. Selles mõttes, et keegi ei üritanud mind tappa ega midagi, aga toimus igasugu veidraid asju. Oli seeria miniunenägusid, ja see kõik toimus nii ca tunni aja jooksul. Läbiv teema oli asukoht, minu voodis olemine ja jõuetus. Näiteks oli ühes unenäos mingi mees, kes tungis minu majja ja ma ei saanud mitte midagi teha, et ta lahkuks. Ma teadsin ka unenäos olles, et ema on kõrval toas, aga ta ei teinud midagi ja mina ei suutnud rääkida. Ma olin üldjuhul koguaeg voodis pikali. Ma tahtsin appi karjuda, aga mu suust ei tulnud midagi välja. See toimus kogu selle aja vältel. Iga unenäoga üritasin ma üha rohkem ennast sellest halvatusest välja rebida ja lõpuks õnnestus mul isegi püsti tõusta, kuid rääkida ma siiski ei suutnud. Kui ma lõpuks reaalselt üles ärkasin, siis ärkasin ma appi karjudes ja voodisse istukile karates. Noh.. nagu filmides ikka näha ole. Ja see reaalselt oligi nii. Sest esimese hooga ei mõistnud ma veel, kas see õudus on läbi või mitte ja nagu unenäoski, üritasin ma ka sellel korral appi karjuda. Te võite mu ema segaduses nägu ette kujutada, kui ta siis mu tuppa tormas.
Ma ei tea küll mida ma tookord valesti tegin, aga mingi hetk tahaks seda lucid dreaming'ut uuesti proovida. Tahaks ainult loota, et see seekord õigesti läheb. Kuigi, tegelikult ma olen niisama ka unenägudes seda efekti tajuda saanud. Nii ca 3 korda. Mingil hetkel lihtsalt mõistad, et faktid ei klapi ja tadaa.. you're flying. Näiteks, kui ma veel Portugalis elasin, siis ma nägin, et ma olin Eestis laulupeol, ja ühel hetkel jõudis mulle kohale, et see pole võimalik, kuna ma pole veel piletitki ostnud, rääkimata Eestisse lendamisest.





esmaspäev, 30. juuni 2014

Lõpupidu

Käisin siis mina ka ära oma ülilahedal lõpupeol. Olgu. See oli tegelikult minu kooli lõpuklasside pidu, aga kuna mind lahkesti kaasa kutsuti, siis ma ka läksin. Kuna kõik inimesed mind sealt ei teadnud, ja ma ei viitsinud kõigile ükshaaval seletama ka hakata, miks nende lõpupeole on üks kümnendik ära eksinud, siis sain ka mina oma õnnitlused kätte - ma tänan, ma tänan!
Üüriti siis Saunakülast suur Jahimehe Maja - 14 inimest mahutav SUUR venesaun, kaminaruum, terrass koos kümblustünniga, köögiala ja 2 magamistuba. Üldjoones megakihvt, aga magamiskohti oli naeruväärselt vähe - 6 tk. Maja ise mahutaks 50 inimest kindlasti ära ja siis tehakse ainult 6 magamiskohta. Veider. Mul oli tegelikult magamiskoht olemas, ehk siis üks tüdruk läks varem ära ja loovutas oma makstud koha mulle, aga majja oli loomulikult ka alkoholi toodud, ja võite arvata, et kedagi need makstud või mittemakstud kohad enam ei kottinud. Kuna see tuba oli ilmselgelt ülerahvastatud, toas oli 8 inimest, siis oli ka temperatuur korralikult laes. Üldjuhul mulle aga meeldib hingata ja seega koperdasin ma sealt peale 2 tundi vähkremist alumisele korrusele ja keerasin pingi peale magama. Pean mainima, et päris kvaliteetsed 3 tundi und oli mul isegi. Ilma naljata. Parem, kui seal ülakorruse ''saunas''. Algselt tahtsin küll lausa välja magama minna, aga seal sadas ja märjaks saada ma ka ei soovinud. Kusjuures, kui ma terrassi ukse peale jõudsin tuli mulle vastu üks kutt, kes teatas, et ta ärkas just külakiigul.
Õhtu jooksul sai igati tantsu ja tralli löödud, kui mind äkki kutsus tantsule üks 30-aastane mees. Tantsime siis seal mõnusalt, kui ta järsku mulle midagi ütlema pidi: ''Mul on nii suur au sinuga seda tantsu teha. Me näeme küll esimest korda, aga sa oled nii avameelne ja tore ja noh LÕHNAD HÄSTI''. Okayyy. Milliste naistega ta siis TAVALISELT tantsib? Või juhtusin ma olevat ainuke naine sealt peolt, kes pesus käib? Sest lõhnaõli ma ei olnud kasutanud. Igatahes.. Vinge, et ta mulle seda kõike siiski ütles. Uhke tunne kohe.
Kusjuures tööjuures on alati sama teema. Ja ma toonitan - EI KASUTA LÕHNAÕLI. Ma kasutaks küll, aga mul ei püsi see lihstalt meeles ja ikka jooksen ma lõhnatuna kodust välja.
Tegelikult oli väga kihvt pidu. Sinna ei tulnud küll väga palju inimesi, aga mul on karvane tunne, et minu klassist tuleks veel vähem kohale. Teistmoodi kool natuke. Kõigil on oma elud juba. Vähemalt sain ma selle superlaheda lõpupeo kogemuse kätte. 2 aasta pärast jälle siis.

Pildid on kahjuks väikesed ja halvema kvaliteediga.